Video: lihtne käelihaste test on viide evolutsioonile

Foto: Youtube

Meile, inimestele võib tunduda, et meie kehas on osi, mis on kasutud, kuid tegelikud on need viited, et inimesed on arenenud loomadest ja osa loomariigist.

Youtube´i jõudnud videol selgitatakse, millised need evolutsioonilised «ülejäägid» on, kaasa arvatud käelihased, mis kannavad teadusnimetust palmaris longus (pikk pihulihas) ning mis puuduvad umbes 15 protsendil inimestest.  Videol selgitatakse, et nimetatud lihase puudumine ei tee inimest nõrgemaks. Tegemist on jäänuklihasega, mida kauged esivanemad kasutasid esijäsemete abil puudel edasi liikumisel.

Pika pihulihase suurus on erinevatel inimestel erinev ning selle kuju võib varieeruda.

Pika pihulihase olemasolu saab teha kindlaks lihtsa katsega: pane käsi lauale pihk ülespoole, suru pöial ja väike sõrm kokku ja tõsta käelaba kergelt üles.

Kui käe randmeosal on näha midagi välja punnitamas, siis on palmaris longus lihas olemas.

10 – 15 protsendil inimestest ei ole seda lihast kas ühel või mõlemal käel.

Teadlaste sõnul näitavad sellised  jäänukid, et inimanatoomia on muutunud vastavalt elustiilile ja keskkonnale, viidates samas miljonite aastaet jooksul aset leidnud evolutsioonile.

Palmaris longus lihas on mitmetel loomadel olemas, kaasa arvatud primaatidel leemuritel, kes kasutavad seda ronimisel.

See lihas on kas taandarenenud või puudub hoopis inimestel ja inimahvidel, kes ronivad puudel harva.

Sama kehtib ka mõne jalalihase kohta, mida inimeste kauged esivanemad ja seni ahvid kasutavad puudel turnimiseks.

Inimesed on loomariigist saanud niinimetatud kananaha, mis tekib karvapüstitajalihaste (arrectores pilorum) tõttu, kui nahk tunneb külma või kuuma ning karvad tõusevad püsti.  

Inimeste eellased nägid karvad püsti hirmuäratavad välja ja peletasid sellega vaenlasi eemale.

Inimeste puhul on atavismiks samuti sabakont (coccyx), mis on lülisamba kõige viimane lüli, olles omane enamikule imetajatele. See on viide kunagisele,  kaua aega tagasi kadunud sabale. Inimestel toetab see kont istumis- ja lamamisasendis olemist.

Inimloodetel näeb umbes neli nädalat saba enne kui rakuprogramm selle kasvamise lõpetab ja see kaob. 6 – 12 rasedusnädalal aitavad valged verelibled kaasa saba kadumisele ja 99 protsendil juhtudest sünnib laps sabata. On lapsi, kellel on niinimetatud pehme saba ehk neil ei ole sabaluid, küll aga lihased, kõõlused, veresooned,  närvid,kude ja nahk.

Evolutsioon võttis inimestelt ka hästiliikuvad kõrvad, mis paljudel imetajatel on olemas, et püüda paremini oma elukeskkonnas olevaid helisid.