/nginx/o/2016/03/10/5143737t1h8871.jpg)
Ameerika Ühendriikide Harvardi ülikooli uuringu kohaselt mängis lauakommete teke, eelkõige toidu väiksemateks tükkideks lõikamine keele ja ühiskonna arengus tähtsat rolli.
Kuidas lauakombed aitasid kaasa keele ja ühiskonna arengule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurijate sõnul tähendas toidu peenestamine seda, et varajased inimesed pidid vähem närima ja suuga sai teha veel midagi muud – kasutada seda suhtlemiseks, edastab The Telegraph.
Inimeste nüüdisaja lähimad sugulased šimpansid veedavad umbes poole päevast toitu närides ja selle tõttu on neil tugevad lõualuud ja suured hambad.
Inimestel seevastu tekkisid evolutsiooni käigus väiksemad lõuad ja hambad, kuna toitu hakati lõikama tükkideks ja küpsetama ning seega ei peenestatud toitu enam vaid hammaste abil.
«Liha söömine ja töötlemine ning kivist tööriistade kasutamine tõi oletatavalt kaasa selle, et inimestel hakkasid lõualuud, hambad ja närimislihaskond kahanema. Liigi Homo puhul on see muutus evolutsiooni käigus silmnähtav,» teatas paleontoloog Daniel Lieberman.
Need koljupiirkonnas toimunud muutused andsid tõuke keele, kuid ka suurema aju arenguks.
Umbes 2 – 3 miljonit aastat tagasi võtsid varajased inimesed kasutusele kivist tööriistad ja hakkasid sööma liha. Tööriistade abil liha ja juurikad tükeldati ja võimalik, et ka küpsetati tulel. Samas leiti, et toidu tükeldamine vähendab mälumise aega ja oletatakse, et toidu tükeldamine vähendas varajastel inimestel 2,5 miljonit närimist aasta jooksul.
Antropolooge on seni huvitanud, kuidas Homo erectus`e hambad, kolju ja lõuad evolutsiooni käigus väiksemaks muutusid.
«Uurimine näitas, et tükeldatud ja töödeldud toidu närimisele kulus vähem aega ja närimine oli efektiivsem,» teatas paleontoloog Katie Zink.
Teadlased otsisid oma teooria katsetamiseks vabatahtlikud, kes olid valmis tegema läbi erinevate toitude närimiskatse. Neile anti nii toorest, pehmendatud kui praetud liha, kuid ka mitmeid juurvilju nagu porgandid, peedid ja kaalikad. Uuriti kui kaua aega kulub iga toidu piisavalt peeneks närimiseks.
«Ilmnes, et inimestel oli raske toorest liha närida. Andsime katsealustele kitseliha, nad närisid, närisid ja närisid, kuid see käis neil suus ringi nagu närimiskumm. Kuid kui neile anti ribadeks lõigatud ja küpsetatud liha, siis oli muutus väga suur. Liha näriti kiiresti tükkideks,» selgitas Lieberman.
Uurijate sõnul oli meie kaugetel esivanematel raske omavahel suhelda, kuna näoosa oli robustne ja sealt heli tekitamine keeruline.
Kuid koos lauakommetega hakkas näoosa väiksemaks muutuma, mille tõttu ka heli kuuldavale toomine lihtsustus.
Küttide-korilaste ühiskonnas oli tööjaotus, et kui ühed ei saanud saaki, siis teised said ja keegi ei jäänud tühja kõhuga. Šimpansid aga peavad ise endale toitu otsima ja see võtab neil kaua aega, samuti nagu töötlemata toidu närimine.
Vähema aja kulumine toidu otsimisele ja närimisele, võimaldas dramaatilisi muutusi, mis tõi kaasa keele tekke ja ühiskonna keerulisemaks muutumise.