Pilguheit aasta lõpul ilmunud elulugudesse

Lea Arme «Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis» Fookus, 2010, 180 lk Foto: Repro

Eluloo- või persooniraamat on raamatupoodide edetabelite järgi üks müübivaimaid žanre koka- ja eneseabiraamatute kõrval. Ilmumise tihedus, eriti enne jõule, meenutab narkomaani tarbimistsüklit: annused aina suurenevad ja vaheaeg nende vahel lüheneb. Millised neist vastilmunutest kujunevad ajaloodokumendiks ja millised osutuvad vaid kirjastuse säästutoodeteks?

Langenud täht Ada Lundver

Lea Arme «Ada Lundver.
Minu elu sõnas ja pildis»
Fookus, 2010, 180 lk

Kui palju on Lea Arme 2001. aastal ilmunud raamatut «Ada Lundver. Millal ma olin staar?» hiljuti ilmunud kordustrükis täiendanud, jääb lugedes ebaselgeks. Igatahes uut pealkirja – «Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis» – kandvas raamatus on ohtralt fotosid, tühja ruumi ja näpuotsake Ada Lundveri elu.

Teksti kokkukuivamine on elulookirjanduses trend, seetõttu ei erine Lundveri raamat paljudest teistest meelelahutuslikest elulugudest. Aga Lundveri puhul on sellest kahju. Jah, ta on fotodel ilus, raamat silmale kena vaadata, kuid Lundver on elanud mahlakat ja lugudest pungitavat elu, kust ei puudu ka traagika.

Väga tabavalt on raamatus Ada Lundveri saatust iseloomustanud Viru ja Astoria varietee legendaarne juht Ants Vähejaus, öeldes, et Ada elutraagikal on sümboli mõõtmed. «Lugu sellest, kuidas ühel hetkel kõik, mis sa oled elus saavutanud ja teeninud, võib minna nulli. Oli ju rikas naine: korter, suvila, auto – kõik oli olemas! Aga siis tulid katsumused: abielu sai otsa, isa suri, estraadiosakond pandi kinni, korterile ilmus omanik, krooniaeg ka veel – kõik läks vastu taevast. Ja on suur vahe, kas alata nullist kolmekümneselt või viiekümneselt.»

Raamat on mahlane, tabavate ütlustega ja soe, kohati ka kurb ja valus. Lundveri ei ülistata, vaid pigem luuakse temast realistlikult valus portree. Alati kõlavalt naerev ja teatraalse olekuga Ada Lundver jääb raamatus lõpuni kinniseks. Enda asjad hoiab ta endale.

Nii nagu elus, nii pajatab Lundver ka kuldsete kaante vahel teistega, olgu selleks siis Urmas Oti, Tõnis Mägi, ema, keda ta kutsub emmekeseks, või Vello Orumetsaga seotud juhtumisi.

Riivamisi puudutatakse raamatus Ada joomist, raha, süütuse kaotamist, aborte jne. Kuid kollast alatooni need teemad raamatule ei anna. Sest see kõik on elu, ühe naise elu. «Ma olen sõjaaegne laps, sündisin, elasin ja töötasin Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. See oli minu aeg, mis määras, missugused olid minu võimalused.» (lk 170)
Heili Sibrits

Onu Remuse jutustus

Tõnu Aav «Aplaus teile»
NyNorden, 2010, 247 lk

Tõnu Aava elulooraamat «Aplaus teile» voolab kui oja, tehes ootamatuid pöördeid, aeg-ajalt hoogu kiirendades, kohati takerdudes mõnda mälestusse, lõhna, värvi või hetke, jagades seda siis lugejaga ilukirjanduslike pintslitõmmetega, vahel aga hüpates ajas ja ruumis, jättes lugejad vastuseta.

Tõnu Aava elulooraamat polegi nagu elulugu, see on ühe eaka mehe tagasivaade minevikku, elatud aastatele, mõjudes lausa ilukirjandusliku jutustusena.  

Aga kogu raamatulugemise aja vältel on tunne, et Tõnu Aav istub mu vastas, mõnusalt-mugavalt tugitoolis, kindlasti mitte kössi tõmbunult, vaid kui inglise härrasmees, ühes käes viskiklaas, teises suits, võib-olla edev sallgi hooletult üle õla visatud ... ning ta jutustab. Vahel silmanurgast pisaraid kuivatades, vahel salakavalalt muiates või kaasakiskuvalt naerdes.

«Aplaus teile» on üdini südamlik ja siiras (elu)raamat. Tõnu Aav pole püüdnud näida. Aav ei targuta, ei õpeta. Ta lihtsalt on, ja kirjutanud oma lugu. Tore, et toimetaja Rein Põder pole autori sõnastust liialt kohendanud (vähemalt jääb selline mulje), jäädvustades nõnda Aava rütmi ja hingamise. Ja ei nii kustu Tõnu Aava mälestus viimase «Onu Remuse» plaadi purunemisega, nagu Aav ise usub. Jäävad rollid ja jääb ka see raamat.

Kuid selliste ajalooliselt põnevate isiksuste, nagu Tõnu Aav kahtlemata on, raamatu väärtus ei vähene ajas. Seetõttu tulnuks raamatule kasuks joonealused kommentaarid, raamatus esile kerkivate inimeste lühitutvustused. Lisaks rolli-loetelule võinuks leida raamatu viimastelt lehekülgedelt Tõnu Aava eraelulise lühieluloo. Sest kuigi 7. leheküljel saab teada, et Aav sündis 1939. aastal, jääb kuu ja päev siiski lugeja eest peidetuks.  
Heili Sibrits

Austusest ja imetlusest kirjutatud raamat

Peter Pedak «Margarita Voites. Imet tabades»
Kunst, 2010, 311 lk

Peter Pedak tunnistab raamatu «Margarita Voites. Imet tabades» esimestel lehekülgedel, et on Voitese ande andunud austaja. Just imetluse pitserit ja soovi tõestada Voitese suurust lauljana kõnealune raamat kannabki.

See ei tähenda, et Pedak salgaks maha Voitese iseloomu tumedamad toonid, kuid neist kirjutades on autoril (vist alateadlik) soov lauljanna käitumist õigustada.

Pedak on raamatut kirjutades teinud ära suure töö, mida kohtab tänapäeval kirjutatud elulugude puhul aina harvem. Raamatu tarvis on autor peale Voitese ja tema kaasaegsete intervjueerimise tuhlanud arhiivides, raamatust leiab nii ajalehtedes-ajakirjades ilmunud arvustuste, Tallinna Riikliku Konservatooriumi laulukateedri koosoleku protokollide kui ka Estonia kinniste uste taga peetud vestluste äratrükke.

Vaatamata sellele jääb Voitese maailm lugeja jaoks saladuslooriga kaetuks. Voites on ja jääb teistest eemal seisvaks, jumalannaks, õigemini primadonnaks, kelle iseloomust, rollidest Estonia laval, suhtumisest töösse ja kolleegidesse saame natuke teada, kuid kelle mõtted, tunded ja eraelu jäävad lugeja eest üsna varjatuks.

Südamega kirjutatud raamatu viimastelt lehekülgedelt leiab nii Voitese elu lühikroonika, lavarollide ja kontsertrepertuaari nimekirja kui ka isikunimede registri. Muusikakaugemale lugejale on abiks joonelaused märkused, kus tutvustatakse raamatus jutuks tulevate isikute tausta.
Heili Sibrits

Vähem elu, rohkem filme

Lea Arme, Eve Kivi
«Ma olen elanud»
Ajakirjade Kirjastus, 220 lk

Nagu öeldakse Eesti ainsast tõelisest naisfilmitähest Eve Kivist kirjutatud elulooraamatu saatesõnas, on see teos erakordsest naisest ja erakordsest elust. Kümnetes filmides kaasa löönud näitlejanna sattus maailma erinevatesse nurkadesse ja kohtus vägagi erakordsete inimestega. Federico Fellini, Pablo Neruda, Robert de Niro, aga muidugi ka armastatu Dean Reed ja paljud teised. On, mida meenutada.

Ja kahtlemata on, mis jäänud meenutamata. Näiteks ei leia teosest kuigi palju lehekülgi, mis pühendatud Kivi eraelule. Sellele, mis aastakümnete voolust ja lugeja vanusest sõltumata igal juhul korda läheb. Isikliku õnne otsingud puudutavad igaüht. Mistõttu julgen väita, et paljud filmid ja nimed, keda raamatus puudutatakse, jäävad nooremale põlvkonnale täiesti võõraiks.

Teose suurimaks väärtuseks on aga kahtlemata Kivi enda kirjutatud read, ning ärgu lugeja imestagu, et autor mäletab isegi mõne hoone telliskivide või soetatud uhkete tualettide värvi. Kivi mälu on fenomenaalne, ja seda teavad kinnitada kõik, kes diivaga isiklikult kokku puutunud.
Verni Leivak

Imelapse sünnilugu

Kirke Ert «Lubage mul olla. Ott Lepland»
Pilgrim, 2010, 140 lk

Tegemist on kurioosumiga senisel persooniraamatumaastikul: Kirke Ert vaatleb vaid kaheksat kuud noore laulja elust. Loomulikult jääb sinna sisse superstaari-saate karussell, lisaks pilke Oti lapsepõlve ning tänapäeva.

Raamat on koostatud Oti ja tema lähemate sõprade meenutuskildudest. Kuna Ert on Leplandi pressiesindaja ja sõbranna, tundub kogu teos pigem mainekujundusprojektina. Saame teada, kui erakordselt südamlik, abivalmis, ilus ja andekas inimene Ott Lepland ikka tegelikult on. Kõige koomilisemad on Oti ema Külli Leplandi meenutuskillud. Näiteks võrdles ta oma Iisraeli-reisilt tagasi jõudnud poega tõsimeeli Jeesus Kristusega…

Kõik raamatu tarbeks intervjueeritud inimesed suudavad kangelasest rääkida vaid ülivõrdes. Erti teose järgi on Oti ainsateks pahedeks usin alkoholitarvitamine enne otsustavaid esinemisi ning impressionistlik suhtumine ajakavadesse.

Väljaandjad tituleerivad üllitist «fänniraamatuks», niisiis uus žanr meie raamatuturul. Ootame aega, mil järgmisest verisulis staarikesest tuleb veel õhem, vähema teksti, enamate piltide ja miks mitte ka värviliste kleepsudega «fänniraamat». Sihtgrupi vanust arvestades oleks see täiesti loogiline tootearendus.
Hendrik Alla

Tõetruu portree

Anneli Ammas «Mait Agu»
Fookus, 2010, 176 lk

Ajakirjanik Anneli Ammas on teinud ära tubli töö, portreteerides tantsupedagoogi tundnud inimeste hinnangul üsna tõetruult nõnda vastuolulist isiksust, nagu seda oli Mait Agu (1951– 1998). Raske iseloomuga ja egoistlikku, samas meeletu teotahte ja energiaga Mait Agu meenutavad raamatus enamjaolt lähedased – Agu perekond ja kolleegid –, kuid see ei tähenda, et autoavariis traagiliselt hukkunud tantsupedagoogi negatiivsed küljed maha salataks. Vastupidi. Raamatust leiab kirjeldusi, kuidas Mait Agu ähvardanud kultuuriteaduskonna dekaanile Margus Tuulingule veini näkku visata, ega minda mööda Agu «kombest» tantsupidude proovides laste peale karjuda. Delikaatselt on Ammas puudutanud ka homoteemat.

«Mait Agu» on selges keeles ja lihtsalt haaratav raamat, mille esimesi peatükke rõhub traagilise surma vari, kuid Ammas on suutnud valusatel teemadel kirjutades säilitada ajakirjaniku pilgu ja kirjaniku sule. «Mait Agu» lugemiseks ei pea oskama «Põhjamaad» tantsida, kuid tantsupeo-kogemused lisaksid raamatule kindlasti isiklikumaid mõõtmeid.

Anneli Ammase kirjutatud raamatut võib vaadelda kui jõulise isiksuse (ja tema kujunemise) lugu – kuidas inimene enesele eesmärgid seab ja need ka ellu viib. Tõsi, vahel üpriski kõrget hinda makstes. Ses suhtes võrdleksin seda teost hiljuti ilmunud raamatuga Kristina Šmigun-Vähist («Kristina»). Nii Mait Agu kui ka Kristina Šmigun-Vähit kannustas soov olla parim. Alati kõikidest kõige parem.
Heili Sibrits

Muusik, kes pani reaalsuse enda ees painduma

Peter Ames Carlin
«Paul McCartney lugu»
Tõlkija Raili Puskar
Tänapäev, 384 lk

Kirjeldamatu muusikalise panuse ja tohutu materiaalse varandusega Paul McCartneyst on ilmselt rohkem raamatuid kui Pühast Graalist. Selgub, et Carlinil on veel üht-teist lisada.

See ladusalt kirjutatud ja daatumitega tänuväärselt vähe koormatud, kuid põhjaliku uurimistöö tulemusena sündinud biograafia on põnev ja hariv lugemine isegi siis, kui Sir Paul McCartney ei kuulu lugeja lemmikmuusikute esikümnesse.

Millegi jäädvustamisel läheb keeruliseks siis, kui haaratav objekt osutub suuremaks normaalsest mõõtkavast või kui reaalsus jätkub tegelikult sealtmaalt, kus fantaasia otsa saab.

Ameerika Ühendriikides elav ajakirja People kunagine ajakirjanik Peter Ames Carlin on võtnud ette järjekordse portree muusikamaailma ühe ikka veel elava sauruse tähelepanuväärsest karjäärist ja vastuolulisest isikust, kelle looming on mõjutanud mitut põlvkonda.

Vaatamata tuhandetele katsetele asja olemusele pihta saada, tekitab tänaseni hämmastust 1960ndate hakul alanud ootamatu ja rabavalt intensiivne biitlimaania. Carlin möönab, et veel nüüdki on seda raske kirjeldada, rääkimata sellest, et analüüsida selle põhjuseid ja ühiskondlikke mõjusid.

Varem Beach Boysi liidri Brian Wilsoni biograafiaga hakkama saanud Carlin teeb siiski proovi anda iidolile tagasi inimlikke mõõtmeid ja mõista kõiki toimemehhanisme. Paljuräägitud faktid on jäänud õnneks pelgalt sideaineks peatükkide vahel.

Carlini imetlus McCartney vastu võtab raskematel juhtudel sellised mõõtmed, et väljendub samasuguses ülespuhutud stiilis, milles omal ajal kirjutati kangelaspioneeridest. Õnneks ei jää selline käsitlus domineerima, vaatamata sellele et teose autori austus oma raamatu peategelase vastu tihti kompromisse ei kannata. John Lennoni ja McCartney panust lahates pole sestap põhjust mitu korda arvata, kelle poole Carlin nende kahe egode vahelises võitluses asus.

McCartney on tema versioonis biitlite tõeline loominguline aju ja majanduslik südametunnistus. Kulmudeni mõnuaineid täis tuubitud kuri Lennon seevastu kooberdab tihti mööda lava ringi ja ajab kuulajatele mingit pläma.

Raamatu nauditavaim osa puudutab just biitlite perioodi ja see hõlmab ka tubli poole teose mahust. Hilisemat ühiskondlikku aktiivsust ja dramaatilist eraelu alahindamata on siiski fakt see, et McCartney soolokarjäär pole küll iseenesest halb, kuid miljoneid innustav jumalik säde jäi tal igaveseks hõõguma kuulsa Liverpooli neliku hiilgeaegadesse.

Autoril ei õnnestunud saada kontakti McCartney endaga, kes ometi annab vahel intervjuusid isegi blogijatele! Ehk on see põhjus, miks mahlakat analüütilist ja erapooletut positsiooni esineb enamikul lehekülgedest ning küllap on see üks argumentidest, mis paneb biitlifänne hindama just seda teost teiste samalaadsete seast.
Margus Haav