/nginx/o/2016/03/04/5120607t1h8d7a.jpg)
Ameerika Ühendriikide Rutgeri ülikooli putukateadlaste uuring maailma kõige levinumate kiilidega näitas, et need putukad on tõelised «kauglendurid».
Video: levinuim kiil on tõeline «kauglendur»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Zooloogid uurisid Pantala flavescens liigi kiile, kes on vaid kolmesentimeetrised ja keda leidub kõikidel mandritel, välja arvatud Antarktika , edastab Discovery News.
Tegemist on liigiga, mille esindajad suudavad lennata rohkem kui 7000 kilomeetri kaugusele, et paarituda väga kaugel elavate liigikaaslastega.
Varem arvati, et monarhliblikad on kõige kaugemale lennata suutvad putukad, lennates Põhja-Ameerikas näiteks 4000 kilomeetri kaugusele.
Uuringu teinud teadlase Jessica Ware´i sõnul pakuvad nimetatud kiilid konkurentsi vaaladele ja lindudele, keda tuntaks kui kõige pikemate maade läbijaid.
«Kui Põhja-Ameerika Pantala flavescens kiilid paarituksid vaid Põhja-Ameerikas elavate oma liigi esindajatega, Jaapani kiilid aga seal oma liigi esindajatega, siis ei oleks geneetiline pilt selline, nagu on. Need kiilid miksivad kogu aeg geene ja selle tõttu on liik elujõuline. Kiile aitavad kaugele lennata erinevate tuulte ärakasutamine kui ka nende tiivaehitus, mis niiöelda võtab tuule alla, lubades liuelda,» selgitas asjatundja.
Ta lisas, et need kiilid liigutavad õhku tõustes paar korda tiibu, kuid kui nad saavad «tuule alla», siis liuglevad pikki vahemaid, kulutades minimaalselt energiat. See on omamoodi «enesetapumissioon, kuid nad teevad seda, et põgeneda kuivuse eest ja leida veekogu, kuhu nad saavad munad poetada.
Kui kiil leiab puhta veega veekogu, laseb ta sinna munad ja ootab nendest noorte kiilide teket ning siis lendab edasi koos pesakonnaga.
Kiilid on röövtoidulised putukad, kes jahivad sääski, kärbseid, liblikaid ja teisi putukaid. Nende arengus on kaks staadiumi, vastse ja valmiku oma, millest viimane kestab võrdlemisi lühikest aega, mille jooksul ta peab toituma, paarituma ja munema.
Kiilid munevad oma munad veekogu kaldamutta, kaldaäärsele või vees kasvavatele taimedele, kust koorunud vastsed kerge vaevaga vette jõuavad.