L, 4.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ei või olla! Veel üks isik teenis Tallinna Sadama tehingult kopsaka summa

Elu24
Ei või olla! Veel üks isik teenis Tallinna Sadama tehingult kopsaka summa
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
ARTUR TALVIK
ARTUR TALVIK Foto: Me

Kahe nädala eest saatis Riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjon riigiprokuratuurile avalduse alustada Botnica ostutehingu asjus uurimist – nad kahtlustavad, et laeva hinda prooviti oodatava vahendustasu tõttu kunstlikult kõrgemaks teha. Seni on aga tähelepanuta jäänud, kes oli see vahendaja, kes laeva Eestisse toomise pealt tasu teenis. Vastus on üllatav.

«See, miks me prokuratuuri läksime, oli ikkagi juba puhas nö kelmusekahtlus,» ütleb riigikogus Tallinna Sadama uurimiskomisjoni juhtiv Artur Talvik tänases Radaris, kus Tallinna Sadamaga seoses rullub lahti veel üks jahmatav seik.

Jäämurdja Botnica on Eesti ainus tõsiseltvõetav jäämurdja. See suudab meie suuremad sadamad lahti hoida ka kõige karmimate jääolude juures. Laev suudab ka enamat – ta on end edukalt tõestanud nii tuuleparkide ehitusel kui naftaväljade arendamisel.

Kui riik selle laeva 2012. aastal 50 miljoni euro eest Tallinna Sadama tütarfirma kaudu ostis, nimetas toonane majandusminister Juhan Parts tehingu aasta transporditeoks. Tänaseks on korruptsioonikahtluste lahtimuukimine Tallinna Sadamas jõudnud aga järjega ka selle laeva ostutehinguni.

Kahtlustavad kelmust

Riigikogus moodustatud Tallinna Sadama uurimiskomisjoni liikmed on hämmeldunud selle üle, kuidas suurtehingut läbi viidi.

«See, miks me prokuratuuri läksime, oli ikkagi juba puhas nö kelmusekahtlus,» ütleb riigikogus Tallinna Sadama uurimiskomisjoni juhtiv Artur Talvik.

«Maakler, kes selle vahendas, on hiljem saanud ka selle laeva haldajaks. See kõik tekitab küsimusi,» ütleb teine sadama uurimiskomisjoni liige Jaanus Karilaid.

«Minu silmadele ja kõrvadele tundub see selline absurdne olukord,» lisab Talvik.

Et asjasse selgust tuua, pöördus riigikogu uurimiskomisjon kahe nädala eest riigiprokuratuuri poole palvega alustada Botnica tehingu osas uurimist. Sellest teavitati pressiteate vahendusel ka avalikkust. Kuid värvikas lugu selle kuiva pressiteate taga on senini jäänud tähelepanuta.

Üllatav teenistuskäik: laeva maaklerist laeva haldajaks

Tegelikult jäigi see uurimiskomisjoni väljasaadetud pressiteade äärmiselt kidakeelseks. Seal oli öeldud lihtsalt, et laeva hind võis olla liiga kõrge ja kõrge hind võis olla seotud kellelegi makstud maakleritasuga. Meenutame, et väidetavalt oli just maakleritasu see, mille arvelt saartevaheliste uute praamide hankel püüdsid matti võtta sadama eksjuhid Kiil ja Kaljurand. See on ka põhjus, miks seostas uurimiskomisjon Botnica puhul omavahel hinda ja tehingu maakleritasu.

Kohtume sama Botnica pardal Tallinna Sadama tütarfirmat TS Shipping juhtiva Ülo Eeroga.  Üllatav ongi see, et vahetult enne siia tööle asumist ehk 2012. aastal oli ta veel Botnica müüja ehk Soome riigifirma Arctia teenistuses. See tähendab, et tema ongi see maakler, kellele riigikogu komisjoni pressiteade viitab ja kellele halba varju heidab.

Eero on merendusega seotud olnud aastakümneid - tegelenud nii laevade vahendamisega kui erinevate laevandusega seotud kindlustusküsimustega. Näiteks käisid omal ajal just tema laualt läbi traagiliselt hukkunud Estonia kindlustusasjad. Sadama tütarfirma palgal on Eero 2013. aasta algusest.

Pakkumine tuli soomlastelt

Eero ütleb, et Botnicat 2012. aastal müüma kutsusid teda soomlased. «Selline pakkumine tuli esindada neid meie regioonis siin ja seda siis justnimelt selle Botnica müügi suhtes siin. Rumal oleks olnud keelduda,» räägib ta.

Eerole pole selle laeva toomine Eestisse esimene riigiga seotud jäämurdja projekt. Mäletatavasti alustas Eesti riik juba kümmekond aastat tagasi oma jäämurdja projekteerimist, kuid sellest projektist ei saanud lõpuks asja – Eero oli seotud ka selle projektiga.

Ise tõdeb ta, et kaks asja pole omavahel otseselt seoses ja Botnicat vahendama palkasid teda siiski soomlased. Ta lisab, et käis sama Botnicat pakkumas ka Lätis ja Venemaal, kuid Eesti pool võttis kõige kiiremini vedu. «Eesti pool võttis selle asja kiirelt üles, sest see ilmselt oligi ainukene võimalus,» ütleb Eero.

Ta viitab siin sellele, et Eestil oli jäärmurdjat väga vaja. Kui tänavu on talv pehme ja Botnica seisab sadamas, siis karmim pakane jäätab meie suuremad sadamad edukalt kinni. Vana jäämurdja Tarmo on pool sajandit vana ega tuleks laevateede lahtimurdmisega toime. Ja kui sadamaid lahti ei suudeta hoida, liiguks kaubavood siit ruttu kuhugi mujale ja Eesti majandusele tähendaks see kahju.

«Kiil ja Kaljurand ei saanud sentigi»

Igal juhul oli Eerole Botnica müük üsnagi tulus. Ta tunnistab, et maakleritasu suurus oli pool protsenti tehingu summast ehk 250 000 eurot. Summa on nähtav ka Eerole kuuluva Eesti firma aruandest. «See, et ma sattusin sellise meepoti juurde – tänu soomlastele. Siitpoolt ei ole mul selliseid projekte olnud. Kui kunagi on vaja Botnicat müüma hakata, ma tegutsen täpselt sama aktiivselt, et saaks võimalikult kalli hinna eest maha müüdud ja nii on,» räägib Eero.

Riigikogu uurimiskomisjoni juhtiv Talvik pole aga kindel, et Eerole makstud 250 000 oli ainuke niinimetatud maakleritasu, mis tehingu pealt maksti. «Ma nüüd täpselt ei tea, kui kaugele ma rääkida võin, aga kuna osad paberid on seotud Marshalli saartega, siis võimalik, et seal maksti veel midagi kuhugi,» ütleb ta.

Eero sõnul ei tea ta, kas soomlased kellelegi veel mingit tasu maksid ja teda see ka ei huvita, sest temal oli oma konkreetne teenistus. Suurema osa saadud maakleritasust võttis ta kohe firmast dividendina välja. Ta rõhutab üle, et see oli ja jäi tema rahaks. «Käsi südamel – ma ei ole mitte ühtegi senti mitte ühelegi asjaosalisele peale maksuameti andnud sealt. Ei ole saanud ei Allan Kiil, ei Kaljurand, ei ükski teine. Ei organisatsioon, ei eraisik ega muidu asjaga seotud institutsioon ei ole saanud mitte üht senti sealt,» ütleb Eero.

Ent ometi tundub ju veider, et sama mees, kes laeva müügist esmalt tulu teenib, tuleb kohe pärast seda laeva ostja ehk riigifirma palgale. See tundub kummaline ka sadama tehinguid uuriva riigikogu komisjoni teisele liikmele Karilaiule. «Kuidas on võimalik, et kõik asjad kattuvad ja üks inimene siis on ühelt poolt teenuse vahendaja, pärast on ka teenuse haldaja ja summad on jätkuvalt väga-väga suured?» küsib Karilaid.

Oli ka sadama nõustaja

See ei ole siin ainuke küsimus. Sama uurimiskomisjoni liikmetega suheldes tuleb välja veel imestama panevaid seiku. Lisaks sellele, et Eerost sai pärast tulusat vahendusteenust sadama tütarfirma juht, oli ta juba selle tehingu toimumise ajal teiselt poolt ka Tallinna Sadama nõustaja. Talvik ütleb, et ka mitmele asjaosalisele, keda tehingu asjus küsitletud on, näib see lugu tagantjärgi segane.

«Et paljud ei saanudki aru, et kas seesama inimene, kes oli maakler, et kas ta oli nüüd siis müüjate maakler või ostjate nõustaja. Ühel hetkel istus ta ühel pool lauda, teisel hetkel, teiste inimeste käest kuuled, ta istus hoopis teisel pool lauda. Paras segadus oli sellega,» ütleb Talvik.

Üks, kes Eero erinevatest rollidest toona ei teadnud, oli Tallinna Sadama finantsjuht Marko Raid. «Tean, et Ülo Eero oli konsulteerimas meie endist juhatuse liiget Allan Kiili selle tehingu juures. Noh, ütleme siis konsulteerimas, selgitamas, rääkimas neid võimalusi, mis selle laevaga kaasnevad. Mina isiklikult ei olnud selle protsessi käigus teadlik, et ta on ühtlasi teise poole esindaja maaklerina,» räägib Raid.

Eero kinnitab meile, et nõustas tõeopoolest Tallinna Sadamat, kuid seda mitte laeva ostmise asjus, vaid laeva kasutusvõimalustest rääkides. Ta lisab, et tegi seda alles pärast tehingu sisulist kokku leppimist ega näe siin konflikti. Tema kui spetsialisti nõu küsiti selle kohta, mida Botnicaga peale jäämurdetööde veel võiks teha. Selle laeva näol pole tegemist pelgalt jäämurdjaga, vaid see on võimeline tegema ka keerulisi niinimetatud offshore-töid - näiteks meretuuleparkide ehitusel või meres asuvate naftaväljade arendamisel.

Sadama finantsjuhi Marko Raidi sõnul nõustaski Eero Kiili nendel teemadel. «Ma võin eeldada, et seetõttu talle ka see pakkumine tehti, et anti talle võimalus see ellu viia – see nägemus, visioon. Eestis ei ole tõesti varem sellist laeva olnud ja pole ka selliseid töid kunagi varem tehtud,» räägib Raid.

Eero sõnul pakutigi talle pärast ostutehingu kinnitamist, et ta võiks asuda laevale meeskonda komplekteerima ja hakata jäämurdeperioodist vabaks jäävaks ajaks töid otsima. Esialgu nõustajana, hiljem firmajuhina. Ja seda tööd saatis ka edu, mida näitavad lepingud Põhjamere tuulepargi ehitusel ja Kara mere naftavälja arendamisel. 2014. aastal teenis firma ka 2,7 miljonit eurot kasumit, kuid soodsa lepingu Kara merel katkestasid Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa vastu.

Talvik: minu pähe see skeem ei mahu

Keegi ei kahtlegi, et Eero näol on tegemist merendusasjades ülimalt kompetentse inimesega, ent kõrvaltvaatajale jätab selline ühe mehe soolo vahendajast haldajaks ja seda täiesti ilma konkursita uuele ametikohale ikkagi kentsaka mulje. «Sa siis kas ei ole maakler või sa ei ole sadama nõustaja. Sa pead ikkagi ühest positsioonist loobuma, et see asi kenam välja näeks. Aga nüüd siin on tõesti natuke absurdselt palju neid kohti. Minu pealuu sisse selline skeem ei mahu,» kommenteerib Talvik.

Ehkki Ülo Eero jõudmine Tallinna Sadama palgale on üllatav ja peidab endas mitut kohta, kus paistab huvide konflikt, ei tohiks sellises riigifirma palgale asumises olla midagi kriminaalset. Tegelikult pöörduski riigikogu komisjon prokuratuuri poole hoopis teisel põhjusel. «Prokuratuuri me andsime asja kolmanda asja pärast. Me ikkagi leidsime selged võltsimistunnustega dokumendid,» ütleb Talvik.

Need dokumendid toovad meid tagasi laeva hinna juurde. Talvik räägib laeva ostueelsest hindamisest, mis andis tulemuseks 50 miljonit eurot ehk täpselt selle hinna, millega laev osteti.

«Me kahtlustame, et need olid hoopis kokkuleppeliselt tehtud, mis pidid justkui kinnitama sedasama 50 miljonit hinnaks,» lisab Talvik.

Laeva hindas Eero

Enamat sadama uurimiskomisjoni liikmed meile nende paberite kohta ei avalda, kuid Radaril õnnestub siiski välja selgitada, et hindamisdokument, millest jutt käib, pärines Ülo Eerolt endalt. Eero ei eitagi, et Allan Kiil temalt sellist paberit küsis, kuid ta täpsustab kirja teel üle, et kindlasti ei saa seda pidada ametlikuks hindamisaktiks. Ta lisab, et ei tea, miks sadama eksjuht sellist müügihinna analüüsi maaklerilt üldse palus ja milleks seda kasutas. Sellest hoolimata, selline dokument eksisteerib ja selle pinnalt kahtlustatakse ka kokkumängu. 

Eero: hinna pani paika müüja

Eero ise igasugust hinnaga manipuleerimist eitab. «Kui me hakkame seda hinda üldse vaatama, et kuskohast see tuli, siis see ei tulnud mitte maakleri käest, see on selge, vaid müüja ütleb hinna. Kui kellelgi oleks olnud tahtmist seda vaidlustada või kui keegi oleks selles näinud kuriteokoosseisu, nagu me tänapäeval ütleme, siis oleks võinud selle kohe välja öelda, oleks seda võinud ametlikult kusagile instantsidesse sisse anda. Seda minu mäletamist mööda ei tehtud,» räägib ta.

Kuid kahtlused hinna osas ongi komisjonil tekkinud nüüd ja küsimusi on rohkelt. «Tuldi nõudmisega 50 miljonit, selle üle ei kaubeldud, 50 miljonit maksti. Miks ei tehtud riigihanget, mis oleks võimalikult läbipaistev?» küsib Karilaid.

Talviku sõnul on uurimiskomisjonile öeldud, et riigihankega polnud nõus soomlased. «Väidetavalt soomlased ütlesid, et nemad mingisse hankesse küll ei tule, et kas ostate või ei osta,» ütleb ta. Jutt käib justnimelt riigihanke korraldamisest, millel on rangemad nõuded, mis on läbipaistvam, kuid sedavõrra ka kohmakam. See tähendab, et sadam korraldas laevale vormiliselt küll lõpuks hanke, kuid seal olid ainult soomlased pakkumas. «No mida ma oleks väga tahtnud näha, et ikkagi tõsisem kauplemine oleks käinud. Seda ei olnud,» ütleb Talvik.

Ja siit edasi räägivadki komisjoni liikmed, et laeva eest võidi maksta liialt palju. «Jätkuvalt on õhus spekulatsioonid, et selle laeva hind võis olla kas 38, 39 või 41 miljonit, aga vahe on ikkagi suurusjärk 10 miljonit eurot,» ütleb Karilaid.

Eero: turul oligi vaid üks laev

Eero sõnul ei ole sellised hinnangud aga pädevad. Põhjus on selles, et jäämurdjate puhul on tegemist nn müüja turuga, mis tähendab, et selliseid laevu pole turult saada ja seega on jõupositsioon siin pakkuja käes. «Kui me ka täna läheksime välja kasvõi 50 või 60 miljoniga ja tahaksime osta Botnica sarnast laeva, siis neid ei ole. Kui sul ainult üks laev on valida ja kui tingimused on võta või jäta, siis riigi teha,» ütleb ta.

Riigi teha see ost lõpuks oligi ehk selle, et tehing soomlastega tehakse, otsustas valitsus ja toonane majandusminister Parts saatis Tallinna Sadamale ka sellekohase ainuaktsionäri otsuse.

Siin viskavad uurimiskomisjoni liikmed ka kivi tollase majandusministri Juhan Partsi kapsaaeda.

«50 miljonit eurot on ikkagi väga suur raha. Ja siinpuhul nii ministeerium kui teised osapooled oleks pidanud rohkem jõudu näitama,» ütleb Talvik.

Karilaid on otsekohesem. «Kui Juhan Parts oli majandus- ja kommunikatsiooniminister ja teadis seda, et jäämurdja hankimine on Eesti jaoks strateegiline huvi, siis lisaks tuleb järgida ka kõiki korruptsiooni välistamise tegureid,» ütleb ta. Ta lisab, et Parts võiks selle tehingu kohta anda selgeid vastuseid.

Parts: komisjon pole tõsiseltvõetav

Partsiga räägimegi telefonis ja ta vastab, et ei pea seda komisjoni ja selle järeldusi kuigi tõsiseltvõetavaks. Ta ütleb, et riigi poliitiline otsus osta Botnica Tallinna Sadama kaudu oli ainuõige ja numbritest on näha, et laev on ennast ka tõestanud. Sellesse aga, millisel moel riigifirma laeva osta otsustas, ta ministrina kuidagi sekkuda ei saanud.

Saab näha, kas prokuratuur võtab selle Botnica teema uurimisse või mitte, kuid igal juhul on kindel, et sündmused Kiili ja Kaljuranna juhitud Tallinna Sadamas käisid üksjagu kummalisi radu pidi. Kui ühelt poolt on selline kõigi tehingute ükspulgi läbi hekseldamine kurnav, siis teisalt võib loota, et pärast kõikide asjade kaalumist ja läbi vaatamist saab ettevõte alustada puhtalt lehelt.

Mis puutub aga sadama tütarfirmat juhtivasse Eerosse, siis tema kinnitab, et ajab Botnica asja senimaani, kui lubatakse. Ja kui enam ei saa ajada, pole ka katki midagi. «Minul selles mõttes probleemi ei ole hommepäev see töö maha panna. Mul on missioonitunne. See oli ja on. Veel on. Kui see töö maha panna, siis ma olen welcome Norrasse, kus minu palk saab olema 12 kuni 15 tuhat kuus. Nii et võin ka sinna minna,» räägib ta.

Märksõnad
Tagasi üles