/nginx/o/2016/02/29/5105801t1ha795.jpg)
Austraalia Monashi ülikooli uuringu kohaselt käivitas tööriistade kasutuselevõtt varajastes inimestes evolutsioonilisi muutusi, mille tõttu näiteks tarkusehambad atavismiks muutusid.
Tööriistade kasutuselevõtt võttis inimestelt tarkusehambad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie, nüüdisinimesed oleme praegu Maal ainus inimliik, kuid enne meid on olnud palju liike, kelle areng meile teed sillutas, edastab Discovery News.
Paleontoloogide sõnul on inimeste varasemat arengut keeruline uurida, kuna fossiile on väga vähe ja selle tõttu ei ole täpselt teada, millal varajaste inimeste ja šimpanside teed lahku läksid.
Hambad on inimkeha üks kauem säilivaid osasid ja paleontoloogid on leidud palju varajaste inimeste hambaid, mille analüüs aitab luua kaugetest esivanematest ja nende elust pilti.
«Hammaste järgi saab teha kindlaks liigikuuluvuse, kuidas ollakse teiste liikidega seotud, mida söödi ning kui kiiresti või aeglaselt lapsepõlves hambad tekkisid,» sõnas uuringu autor Alistair Evans.
Hominiidide hambad on evolutsiooni käigus proportsioonis kolju ja kehaga väiksemaks muutunud. Hea näide on tarkusehambad, mis on nüüdseks atavism, sest need on kas võrdlemisi väikesed või neid ei teki üldse.
Mitmetel teistel hominiididel, kaasa arvatud neandertallased, olid tarkusehambad ja ka teised hambad suuremad ning nende kolju robustsem.
Varasemate uuringute kohaselt saab tarkusehammaste väiksemaks muutumist seostada söömisharjumuste muutuse ja toidu küpsetamise kasutuselevõtuga.
Evansi ja ta kolleegide arvates ei saanud varajaste inimeste hammastemuutus algust koos küpsetatud toiduga, vaid märgatavalt varem koos tööriistade tarvitamisega.
Teadlased analüüsisid inimeste fossiilseid hambaid ning leidsid, et hambad jagunesid kahte kategooriasse. Ühed olid kujult ja suuruselt kindlasti liigi Homo hambad, teised aga Homo´le eelnenud liikide hambad.
Varajastel hominiididel olid tagumised hambad alati suuremad kui ees olevad hambad hoolimata sellest, millises suuruses olid esihambad.
Homo liigi esindajate puhul leiti aga, et mida väiksemad esihambad, seda väiksemad olid ka tarkusehambad.
Evansi arvates hakkasid Homo liigi esindajad kiiresti muutuma siis, kui nad võtsid regulaarselt kasutusele varasemaga võrreldes arenenumad tööriistad.
«Tööriistade regulaarne kasutuselevõtt tähendas seda, et hominiidid ei vajanud enam nii tugevaid hambaid ja lõualuid, sest olid tööriistad, mille abil sai hammastega võrreldes kiiremini taimi ja muud peenestada ja purustada. Pika aja vältel toimus evolutsiooniline protsess, mis viis hammaste, kaasa arvatud tarkusehammaste väiksemaks muutumiseni,» selgitas uurija.
Nüüdisinimestel on hammaste suuruse kahanemine jõudnud punkti, milles tarkusehamaid ei pruugi enam areneda.
«Tööriistad ja toidu keetmine-praadimine tõi kaasa selle, et suuri ja tugevaid hambaid ei olnud enam vaja,» teatas Evans.
Ta lisas, et imetajate hammaste suurus on proportsioonis nende kolju ja kehasuurusega ning inimene ei ole selle suhtes erand.
Nüüdisinimestel tekivad tarkusehambad umbes 18 – 25-aasta vanuselt, kuid tavaliselt esineb nende hammastega probleeme, kuna lõualuu ei ole piisavalt suur nende mahutamiseks.
Hambaarstide sõnul on palju neid, kellel tarkusehambad igeme pinnale ei jõua, vaid jäävad igemesse peitu ning probleemsed tarkusehambad soovitatakse eemaldada lasta.