Video: 1000-päevane üksirännak näitas naisele, kui tugev ta on

Sarah Marquis Foto: sarahmarquis.ch

Šveitslanna Sarah Marquis võttis ette 1000-päevase üksirännaku, saades teada, kui tugev ta tegelikult on, tal oli vaid seljakotitäis asju, lastes end juhtida instinktidest ja kõhutundest.

43-aastasel naisel oli vahel toidu leidmisega raskusi ja tal tuli päevi magamata edasi liikuda, kuid raskused ei murdnud ta vaimu ega keha, edastab news.com.au.

Ta liikus nii Siberi külmas kui Austraalia kõrbekuumuses, talt taheti mitmel korral telki varastada kui kallale tungida, ta pidi silmitsi seisma nii looduse kui enda deemonitega.

Marquis kirjutas oma seiklusest raamatu «Wild by Nature», mis ilmus sel nädalal.

«Sellise teekonna puhul peab olema valmis ootamatusteks ja olema paindlik, sest ei ole teada, mis järgmise käänaku taga ootab,» teatas üksinda matkanu.

Ta 20 000 kilomeetrine matk kulges 2010 - 2013 Siberis, Mongoolias, Hiinas, Tais ja Austraalias, kus ta koges nii looduse kui kliima äärmusi. Tema sõnul oli Mongoolias kõige raskem, kuna ei olnud mitte kuhugi peituda.

Ta on esinenud mitmel pool oma rännakutest rääkivate loengutega ning 2014. aastal kuulutas National Geographic ta aasta seiklejaks.

«Mind tulid Mongoolias ahistama kohalikud nomaadid, kes ratsutasid hobustel ja olid purjus. Nad tulid mu telkimispaika kõigi seitsme päeva õhtul, mil ma seal olin ja tahtsid mind koos telgiga kaasa viia,» meenutas Marquis.

Selle tõttu ei saanud ta end korralikult välja puhata ja tal tekkis unepuudus. Samuti võttis palju jõudu keeruline ja karm maastik ning mitte ainult Mongoolias ei olnud seda. Laoses tekkis tal dengue`i palavik, mis äärepealt oleks talt elu võtnud ja Tais kimbutasid teda troopilised ümarussid.

Marquis kandis 1000 päeva jooksul läbi kümme paari matkasaapaid.

«Tundsin, kuidas matkates keha iga paik lõpuks valus oli, kuid siis ühel hommikul ärkasin Gobi kõrbes ja valu oli kadunud,» teatas šveitslanna.

Enne matkale lahkumist võttsi ta meelega kaalus juurde, kuna ta teadis juba ette, et võib olla päevi, mil ta mitte midagi süüa ei leia.

«Kasvatasin enne matkale minekut kehakaalu 15 kilogrammi võrra ja see tõesti päästis mu elu, sest kui oleksin olnud kõhnem, ei oleks ma sellest kastumusest ellu jäänud,» lisas naine.

Taimetoitlasest šveitslanna kinnitusel ei tapnud ta teekonnal ühtegi looma, vaid toitus ettejuhtunud taimedest. Tal olid kaasa ka mõned kerged suupisted hädaolukordadeks, mis maitsesid nagu pidusöök.

Marquis, kes on tegelenud matkamisega 25 aastat ning meie planeedile peaaegu tiiru peale teinud, arvab et vahel tuleb linnaelust eemalduda ja minna sinna, kust me tegelikult pärit oleme.

«Tavaelu elades paneme oma kehasse igasugust saasta nagu paneks auto bensiinipaaki ebakvaliteetset kütust. Kui aga panna kvaliteetset kütust ja sõita nagu hull, siis see puhastab. See kehtib ka inimeste puhul. Matka alguses kuulsin oma pereliikmete hääli ja seda, et nad mind hüüdsid, kuid siis kõik kadus,» meenutas matkaja.

Kui 1000-päevane matk läbi sai tundis ta korraga nii heameelt, rahulolu kui ka kurbust.

«Olin siis jõudnud Lõuna-Austraalia Nullabori tasandikule ühe puu alla, kus patsutasin end kiites õlale. See oli suursaavutus, kuid selles olid ka karmid momendid. Lubasin, et kirjutan sellest raamatu,» meenutas naine.

Ta kirjutaski raamatu, milles ärgitab ka teisi naisi samasugust matka ette võtma ja uurima, millised on inimvõimete piirid.

Pärast mõningat puhkeaega võttis Marquis kohe ette järgmise, kolm kuud kestnud matka Austraalia kõrbealal, kus rakendas oma loodusteadmisi ja põliselanikelt saadud näpunäiteid toidu leidmise kohta.