Evelin Ilves maestro Eri Klasi lahkumisest: Eri on tulnud, et jääda. Ta lahkus, et naasta

Kihnu viiulifestival/ Kirjandusõhtu: Andrus Kivirähk ja Evelin Ilves Foto: Meisi Volt

Armastatud dirigent Eri Klas suri täna öösel raske haiguse tagajärjel. Leinajate seas on ka endine esileedi, proua Evelin Ilves, kes postitas järelhüüde sotsiaalmeediasse.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,

kõik naaseb kaudu kummalisi radu,

surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust

ja imades säält jumalikku rikkust

ta täiuslikumaks saab iga hetk.

/"Antidolorosum", Artur Alliksaar/

Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Eri Klas on lahkunud. Usun, et kui uksed sulguvad, avanevad kusagil uued. Eri on tulnud, et jääda. Ta lahkus, et naasta.

Minu esimene mälestus Erist pärineb Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt, kus teismelistena klassiekskurssioonil olime ja okastraadiga piiratud rannalt salamisi aukudega õnnekive korjasime. Sealt bussi juurde tagasi hiilides nägin Erit koos külameestega ühe vana aida lävel istumas ja juttu puhumas. Kuigi ta polnud meile, 13-aastastele tüdrukutele tollal iidol ega ilmastaar, ümbritses teda salapärane aura, mis teda ka dressipükstes, ootamatus kontekstis ja seltskonnas kummalise säraga esile tõstis. Aastakümneid hiljem, kui päriselt kohtusime, olen alati olnud segaduses - on suurem tema muusika või hoopis inimlikkus? Kokku on see hiiglasuur ja imeline.

Terves ilmas on need väga haruldased inimesed, kes suudavad märgata igaüht oma teel, temaga kontakti saada ja innustust jagada. Eri on inimlikus plaanis ühte mõõtu Ema Theresaga, muusikalises aga mõõtmatu. 

Möödunud sügisel, kui Eri haiglast koju sai ja Postimehele alloleva unustamatu usutluse andis, sain minagi tunda, kui väga ta soovis väljendada oma tänulkkust ja jagada armastust. Sattusime samasse «Ringvaatesse» esinema, tema tervisest ja muusikast, mina oma raamatust «Kirju» kõnelema. Läbi Karmel Eikneri, kes Erit tookord tema kodus külastas, kuulsin südamlikku kiitust ja hoolivust täis innustust enda aadressil ning palve talle koju helistada. Tollest päevast tänaseni olen iga päev selleks kõneks hoogu võtnud, ent - pole söandanud... 

Armas Eri! Ka ütlemata jäänud sõnad on kusagil alles... Ühena neist tuhandeist, kes sind kohtasid ja sinu suure ilusa hinge puudutusest osa said, tunnen piiritut tänu. Sa oled meid kõiki paremaks muutnud, ühekaupa ja tervet Eestit. Kummardan su kauniduse ees!

Hiiumaal, 26. 02. 2016

Tean, midagi maailmas pole kaduv,kõik naaseb kaudu kummalisi radu,surm ainult olemisest teise retk.Nii läbib...

Posted by Evelin Ilves on Friday, 26 February 2016