Grete Paia poolaasta Milanos: see oli kõva elukool

Kohustuslik turistikas: Grete Paia Milano toomkirik ees, mis on üks suuremaid gooti katedraale maailmas. Foto: Erakogu

Keskkooli lõpus valdab paljusid noori paanika: kuhu edasi, kas ülikooli või tööle, suurlinna või hoopis välismaale? Laulja Grete Paia, kes oli viimane pool aastat vahetusüliõpilane Milanos, on nüüd kodus tagasi. «See oli üks kõva elukool,» nendib ta ja jagab rõõmuga oma kogemust ka meiega.

Grete Paia on noor ja edukas, ilus, andekas ja tark. Lõpetanud Kuressaare gümnaasiumi hõbemedaliga, läks ta õppima rahvusvahelist ärijuhtimist EBSi (Estonian Business School). Eelmisel sügisel pakkis Grete aga asjad ning kolis pooleks aastaks Milanosse, stipendiumiga vahetusüliõpilaseks Euroopa kõrgelt hinnatud Luigi Bocconi äriülikooli.

Grete, sul on ju siin Eestis kõik olemas – mis sind välismaale ajas?

Tegelikult tuli vahetusõpilaseks mineku mõte juba keskkoolis. Paljud läksid välismaale ja mul oli ka selline tunne, et tahaks veidike maailma näha. 11. klassi lõpus algas mul aga Sven Lõhmusega päris tihe muusikaline koostöö. Tuli Eesti Laul ja see mängis kaardid kätte nii, et siis ei olnud mõistlik ja võimalik ära minna.

Septembrist pakuti ülikoolist head võimalust minna poolaastaks Milanosse. Tundsin, et nüüd on see hetk.

Aga miks ma läksin ... Igal noorel on põnev tavakeskkonnast välja astuda ja piire katsetada, täiesti ise olla.

Kas valisid kooli koha või taseme järgi?

Ikka taseme järgi, see on tugev kool ja õppetöö käis inglise keeles, nagu ka EBSis.

Kui nüüd tagantjärele mõelda, meeldib mulle minu koduülikooli süsteem siiski palju rohkem. Siin me saame pidevalt tagasisidet, meil on kontrolltööd, arvestused, rühmatööd, esseed, aga seal oli mõnedes ainetes üks rühmatöö ja semestri lõpus eksam või siis kogu semestri peale vaid eksam. Oled pidevalt teadmatuses, kuidas sul läheb. Samas tähendas see väga suurt iseseisvat tööd ja aja oskuslikku planeerimist.

Kas Milano meeldib?

Ma polnud varem Itaalias käinud. Kõigepealt olid väga toredad Erasmuse reisid, käisime näiteks Como järve ääres ja Torinos. Oma sünnipäeval augusti lõpus sõitsin omal käel ka Veronasse, vaat sinna oleks võinud pikemaks jääda. Aga Milano ... võib-olla on viga minus, aga ma ei leidnud selle linna hinge. Ei saanudki Milanoga päriselt sõbraks. Seal ei olnud isegi sellist paika, mida ma oleks saanud oma lemmikkohaks pidada. See oli väga üllatav.

Siis võis raske olla. Kas mõnikord koduigatsus ka kimbutas?

Oi, koduigatsus tekkis küll, ja veel milline! Kui ma 12. klassi lõpus Saaremaalt Tallinna kolisin, siis oli selline ... hurraa, vabadus! Isegi nurisesin selle üle, et vanemad pidevalt helistasid ja küsisid, kas minuga on kõik korras, kus ma olen ja mida teen.

Kui augusti lõpus Itaaliasse jõudsin, siis esimesed kaks nädalat oli väga põnev ja tekkis tunne, et mina jään siia, koju enam ei lähegi! Siis läks see tuhin üle ja tundsin, et nüüd võiks koju tagasi minna, aga tegelikkus jõudis kohale: pean ju nüüd pool aastat ikkagi siin hakkama saama. Olen ema ja vanaemaga hästi lähedane ja arvan, et neid kõnesid oli päevas ikka üle kümne. Siis valdas mind see tunne, et palun helistage rohkem. Iga kord oli nii hea meel koduste häält kuulda. Siis sa ei ole nagu üksi. Tunned, et alati on keegi su selja taga ja toetab.

Õnneks käisin ma siiski väga tihti Eestis, sest algusest peale tegime tiimiga kokkuleppe, et esinemised ei kannata ja kui on vaja, lendan Eestisse. Kõige pikem aeg, mis ma seal järjest veetsin, oli viis nädalat. Siis oli küll klomp kurgus, et tahaks koju, Saaremaale, vanaema-vanaisa, ema-isa juurde.

Otsustasid elada korteris, mitte ühiselamus. Kas oli õige otsus?

See oli mulle nii kõva elukool ja tegelikult ka enesekasvatus, kiire suurekskasvamine.

Kolmetoalises korteris ühte tuba üürida oli odavam kui ühiselamus elada, aga noh, eks ma nüüd tean ka, miks. Tekkis selliseid probleeme, mida ma ei osanud ette näha. Näiteks see, et ka seal läks ju sügisel külmaks, aga meil olid kivipõrandad ja kütet ei lülitatud veel ka oktoobris sisse. Suur külmavares, magasin villastes sokkides ja dressides. Samuti olin ma seal kuu aega haige ja selgus, et mu häälepaeltepõletik oli osaliselt tingitud hallitavast korterist. Hallituse vastu soovitati mul novembri lõpus aken lahti hoida.

Ka see, kui kolm eri temperamendi ja päritoluga naist ühes korteris elavad, ei ole väga lihtne. Ma olen küllaltki suur korraarmastaja, aga ühiskasutatavates ruumides oli olukord kohati päris kurb. Samas austad ju teiste privaatsust, ei hakka nende asju ühest kohast teise tõstma ja puhastama. Jah, see korter kasvatas mind ja õpetas palju. Aitäh selle elukogemuse eest, aga seda seiklust pikendada ei sooviks!

Mida see aeg kodust eemal sulle veel õpetas?

See aeg ja vahemaa panid mind nägema oma senist elu ja kõike, mis mul siin kodus, Eestis on, kõrvalseisja pilguga. Kõlab veidi halvasti, kui ütlen, et olen nüüd hakanud koduseid veel enam hindama – olen ju neid kogu aeg väga tähtsaks pidanud, ent kodust eemal olles tekib sellele hoopis mingi teine mõõde. Kui sa oled nii kaugel ära, siis kogu see lähedus on nii oluline, tundsin sellest tõeliselt puudust.

Sain ka sajaga kinnitust, et Eestis on väga hea elada. Ma olen Eesti patrioot alati olnud ja kusagil mujal elada ei tahaks. Välismaal on hea käia ammutamas uut inspiratsiooni ja hingamist, aga kõige parem on koju tagasi tulla.

Kas plaanid lähiajal veel vahetusõpilaseks minna, võib-olla kuhugi mujale kiigata?

(Kiiresti) Praegu küll mitte, pool aastat oli täpselt paras aeg. Mul on küll üpris kindel plaan mõne aasta pärast ka magistrikraad teha ja võimalik, et ka siis samamoodi vahetusüliõpilaseks minna. Need on sellised elu vaheetapid, mis õpetavad, kujundavad ja suunavad sind. Aga praegu sai see etapp läbi ja ma ei tahaks küll lähiajal pikemaks perioodiks kodust eemale minna.

Miks sa ei võiks olla lihtsalt laulja? Püüdled muudkui teistesse ruumidesse ...

Ma ei taha olla lihtsalt (pahvatab naerma) ja olen kogu oma elus pooldanud intuitsiooni kuulamist. Tunnetan mingil määral, kas mingi asi on õige või vale ja siis teen otsuse. Vahel muidugi veab intuitsioon alt, aga seepärast ei tohi veel usaldust selle vastu kaotada. Usalda ja arenda oskust end kuulata.

Ma olen enda puhul alati tundnud, et üks ei välista teist ja pigem tulevad eri oskused, teadmised ja kogemused kasuks. Need arendavad inimese ja isiksusena.

Tänapäeva ühiskonnas on päris oluline olla mitmekülgne. Iga päev võib tulla uudis, et nüüd koondame jälle inimesi, ja kunagi pole teada, millal see koondatu oled sina. Praegune olukord on ju igas valdkonnas nii ebastabiilne! Mida kiiremini inimesed suudavad eri olukordades kohaneda ja mida laiahaardelisemad nad on, seda kasulikum. Ka mul on ilmselt vaja mingit kindlustunnet, et juhul kui ühel päeval ei peaks minu muusikutee edasi minema, siis ma ei ole nurka surutud, vaid mul on varuplaan olemas.

Grete soovitab: mida arvestada enne, kui lähed välismaale õppima

•          Vii end varakult kurssi kohaliku kultuuri ja kombestikuga.

•          Uuri kooli taset ja õppekava: millised on pakutavad valik- ja vabaained, mida koduülikoolis muidu ei pakuta, ent mis võiksid huvitada. Tee kindlaks, mis aineid ja mis mahus saab üle kanda.

•          Võta ühendust vahetusõpilasega, kellel on väljavalitud kooliga varasem kokkupuude. Palu tal rääkida oma kogemusest.

•          Elukoha valikul ole tähelepanelik ja täpne lepingute sõlmimisel ja kokkulepete tegemisel. Tee kindlaks, mida üürileping sisaldab (internet, prügi, TV) või kas lepingu lõppedes esineb ka mingeid lisaarveid, et need ei tuleks üllatusena.

•          Tee kindlaks elamiskulud.

•          Uuri, mis võimalused on koolis või uues elukohas hobidega tegelemiseks.