Viielapselisest Kehra perest pärit 23aastane Hanna elab praegu Tallinnas Kalamajas, kus jagab korterit veel gümnaasiumis käiva õega. «Suures peres kasvades on loomulik, et harjud jagama teistega seda, mis sul on. Mitte ükski asi pole ainult sinu oma, nii tulebki teistega arvestamine enesestmõistetavalt,» nendib Hanna. «Meie perekond hoiab väga kokku, jagame ühiseid eluväärtusi ja arusaamu. Nüüd täiskasvanuna mõtlen, et mu vanematel oli eriline oskus tekitada meis tunne, et kõike on piisavalt. See võis neilt nõuda paljustki loobumist, sest meid oli ju viis ... Aga saan kindlalt öelda, et mul oli kõige lahedam lapsepõlv, mis üldse olla võib.»
Hanna on lastest kõige vanem. Vanusevahed õdede-vendadega on aga väikesed ja nii jätkus lapsepõlves vahvaid koostegemisi pea igasse päeva. Et igaüks saaks teha just seda, mis talle meeldib, tuli lastel ruttu vastutusvõimeliseks saada ja ise oma aega planeerida. «Õpitud abitus on mulle tundmatu ja suureks saades tuli esialgu üllatusena, et sellised inimesed on olemas,» mainib ta.
Jagab kristlikke väärtusi
Hanna pere erines teistest mõnevõrra. Nimelt oli tema isa Kehra baptistikoguduse pastor ning lapsed sirgusid tugevalt kristlikus vaimus. «Oskame tänu isale hästi aega planeerida ja vastutust võtta. Mind õpetati austama teiste aega. Nii näiteks on minu jaoks väga oluline kõigile meilidele kiiresti ja korrektselt vastata.»
Kuidas aga on kristlik maailmavaade Hanna elu üldiselt mõjutanud? «Vanematel oli minu kujunemisel kindlasti suur roll, aga elu kristlasena on ikka mu enda valik, keegi pole seda peale surunud,» ütleb neiu. «Otsuseid tehes lähtun alati sellest, et olen kristlane. Mulle on oluline mõte: tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse, ja armasta inimesi tingimusteta. Usun, et Jumal on olemas ja osaleb minu elus. Usk on vabastanud mind ka muretsemisest, ma ei vaeva pead sellega, mis minust homme saab või kas suudan järgmisel kuul arveid maksta. Tean, et minu eest hoolitsetakse ja et see pole inimestest lähtuv hool. Ütleme nii, et see on kõrgem jõud, mis annab mulle vabaduse teha just seda, mida soovin. Loomulikult mõtlen, kuidas üks või teine asi laheneb, aga pigem põnevuse kui murega. Soovin elada elu, millest ammutan rõõmu. Tahan teha asju nii, et teised inimesed saaksid kasu minu teadmistest ja oskustest. Kui nüüd järele mõelda, siis ma juba peaaegu teengi neid asju, millest olen unistanud.»