Rootsi aadliperekonda kuuluv jõukas Charlotte Von Schedvin oli kena siniste silmade ja blondide juustega noor naine ja P.K. Mahanandia oli vaene hindust kunstiüliõpilane, kes oli oma alamasse kasti kuulumise tõttu «puutumatu».
Ebatavaline armastuslugu: hindu sõitis 3600 kilomeetrit jalgrattaga rootslannast kallima juurde
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
15. veebruar 2016, 09:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nad kohtusid esmakordselt Indias Delhis 1975. aastal ja rootslanna palus üliõpilasel end maalida, edastab cnn.com.
Nad veetsid Indias koos ühe kuu enne, kui naine pöördus oma kodumaale Rootsi tagasi, kuid nad jätkasid suhtlemist kirja teel.
Mahanandia ei suutnud ilusat blondi naist unustada ja langetas 1977. aastal otsuse jõuda Indiast Rootsi tema juurde jalgratta abil. Mees müüs kõik oma maalid ja vara, ostis kasutatud jalgratta ning asus teele, taskus 80 dollarit. Teekonna pikkuseks kujunes 3600 kilomeetrit, ta liikus läbi kaheksa riigi ning selle läbimiseks kulus tal rohkem kui neli kuud.
Indialase sõnul oli 1970. aastatel lennureis tema jaoks kättesaamatu unistus, mida said endale lubada vaid rikkad. Teel Rootsi ööbis ta kõrbes beduiinide telkides või ka tähistaeva all.
Nüüdseks on nad olnud abielus üle 40 aasta ja neil on kaks last. Seoses sõbrapäevaga jagasid nad oma ebatavalist armastuslugu Facebookis, kus see kohe populaarseks muutus. Nende loo vastu on juba huvi tundnud ka Hollywoodi produtsendid.
Mahanandia sõnul sündis ta puutumatute kasti, mille tõttu ta oli kodukohas põlu all. Tal ei lubatud isegi kooliruumis koos teiste lastega olla, vaid ta pidi õuest akna tagant tundi kuulama.
Mees meenutas, et ühel päeval lubati ta klassiruumi istuma, kuna siis külastas kooli inglasest kooliinspektor ja ta naine. Inspektor andis lillepärja poisi ees istunud tüdrukule, kuid inspektori naine andis temale ja poiss tundis esmakordselt, et teda hinnatakse.
Just see pärja andmine mõjutas teda elus edasi pürgima ja mitte oma kasti raamidesse jääma.
Mahanandiale ennustati siis, et ta abiellub kaugel maal asuva valgenahalise naisega, kes on sünnilt Sõnni tähtkujus, tegeleb muusikaga ja tal on oma «džungel». Viimane oli tegelikult viide metsale.
Mahanandia oli 1975. aastal 26-aastane vaene kunstiüliõpilane Delhis, kus ta järk-järgult portreemaalidega kuulsust kogus. Ta kohtus Delhi peaväljakul 20-aastase rootslanna Von Schedviniga, kes reisis Indias koos sõpradega ning naine palus end maalida.
Rootslannat huvitas India kultuur ja kunst ning ta oli seda reisi väga oodanud.
Mahanandial ei õnnestunud rootslanna portree kohe esimesel katsel ja naine teatas, et ta tuleb järgmisel päeval tagasi.
Indialase sõnul sekkus siis saatus, sest rootslanna oligi «see Sõnn, kes mängis klaverit ja kelle perele kuulus Rootsis mets».
Mahanandia oli siis kindel, et Schedvin on see ennustatud valge naine ning ta ei tundnud enam end ühiskonna heidikuna, vaid saatuse pailapsena.
Mees kirjutas 1977. aasta jaanuaris, et kavatseb sõita jalgrattal naise juurde Rootsi ja paluda ta kätt.
Ta tegigi nii, asudes teele, taskus vaid 80 dollarit, kuid teel pilte maalides kogus ta lõpuks ligi 1000 dollarit.
Ta jõudis naise kodukohta Boråsi 28. mail 1977, olles teel olnud rohkem kui neli kuud. Oli neid, kes arvasid, et selline ebavõrdne suhe ei kesta, kuid nad eksisid. Nad abiellusid ja on elanud koos ligi 40 aastat, kasvatades kahte last, Sidi ja Emeliet.
Mahanandia sai 2005. aastal Nobeli rahupreemia nominendiks oma kunstilise tegevuse ja rahusõnumi levitamise eest.
1997. aastal tabasid ta kunagist kodupaika Indias üleujutused ja ta külastas seda eesmärgiga abi anda. Ta pääses sinna vaid helikopteri abil. Kui helikopter ta kunagise kooli hoovile maandus, meenusid mehele teda vihanud inimesed, kuid oma südames oli ta neile ammu andestanud.