Raul Saaremetsal ilmus plaat

Raul Saaremets ei tee Ajukajaga kontserte, sest sülearvutiga mees laval on äärmiselt igav. Foto: Peeter Langovits

Raul Saaremets (43) on tuntud Röövel Ööbikust, Raadio 2st, Mutant Discolt, väga paljudest hea kaasaegse muusikaga seotud kohtadest, aga samal ajal, muude asjade kõrvalt, peamiselt öösiti, on ta kogu aeg teinud öist elektroonilist muusikat sooloprojektina, mille nimi on Ajukaja.

Kolmteist aastat on Saaremets seda plaati teinud! Millegipärast jonnis ega tahtnud välja anda. Tuttavad käisid peale, võõrad tulid diskodel ligi. Üleeilsest jõudis Saaremetsa enda Umblu Recordsi alt välja antud «Ajukaja» riigi parimatesse plaadipoodidesse.

Plaadi arvustust lugege palun laupäeval Postimehe arvamus- ja kultuurilisa AK plaadiküljelt, meie Rauliga aga istusime raadiomajas aknalauale, vaatasime lumist Politseiparki ja arutasime natuke ilmaasju, muusikaasju, kui täpne olla.

Kolmteist aastat ei ole päris elutöö, aga päris kopsakas sahtel elukirjutuslauast.

See, mis plaadile jõudis, on hästi pisike osa, tegelikult sai juba varem seda muusikat tehtud. Aga ma avastasin, et vanad lood töötavad praegu ka täitsa hästi.

Idee järgi võiksid need natuke aegunud tunduda, sulle endale kas või. Mõni on ikkagi kolmteist aastat vana.

Põhiline on see, et ei tohi mingit liiga moodsat musa teha ja siis on korras. Ma sain juba Una Bombaga aru, et kui sa hakkad hetkel moes olevaid asju sisse tooma, siis paari aasta pärast kuulad ja on piinlik.

Miks sa plaati varem välja ei andnud?

Ma isegi imestasin, et selle üldse välja andsin. Ma ei ole pidanud vajalikuks seda. Ei ole päris plaadi jaoks nii viimistletud kui peaks olema. Ja milleks ma pidingi välja andma?

Et kuuleksid need ka, kes pidudel ei käi, nagu mina.

Aga siis võib ju küsida mu käest ja ma annan.

Kõik ei tunne sind ja mõni võib-olla kardab.

No ma siis annan mõned välja nüüd jah. See on muidugi igav tüüpiline jutt, mida räägivad absoluutselt kõik elektroonilise muusika tegijad, et tahaks teha ikka päris instrumentidega ja nii, et oota, kui ma saan oma pärisstuudio valmis, siis ma kõlan nagu Prince või Vaiko Eplik, mängin ikka trumme ja kõiki asju ja... Aga ma ei viitsi selle jaoks kuhugi stuudiosse minna. Kui on oma stuudio, saan teha siis, kui mul tekib tuju. Ja siis mul on veel sihuke mõte, et teha erinevatele lauljatele üks plaat.

Ikka tõsiselt räägid praegu või?

Ikka tõsiselt! Ei-ei, see ei ole üldse iroonia! See kõlab võib-olla õudse klišeena, aga ma olen selle peale jube palju mõelnud.

Samas on ju omal kohal need sinu praegused kodused saundid.

Mulle ei meeldigi need korralikud saundid. Tänapäeval kvaliteetset lo-fi-saundi saavutada on tunduvalt keerulisem kui korralikku saundi. See on fakt.

Õudselt kerge on teha lo-fi-kõntsa.

Jaa, ja seda on kõik kohad täis, täitsa nõus.

Võta aga Washed Out, kuidas see on nii kõlama pandud, laksu all muusika...

See ikka eeldab tehnikat ja teadmisi. Ja Ariel Pink pidi bändiga stuudiosse minnes ikka kõvasti ülemisi ja alumisi otsi maha keerama, et ta enda moodi kõlaks.

Tantsumuusika on pealetükkiv, väljapoole suunatud. Sinu plaat on sissepoole pööratud. Pidu käib kuulaja pea sees. Mulle selline tantsumuusika meeldib palju rohkem.

Jah, mu plaat ei ole pealetükkiv. See on öösel tehtud, une-eelses seisundis, ja eks see jääb kõlama ka. Mind on psühhedeelne ja poolunes muusika alati kõnetanud.

Pikk on su plaat, jätab rohkem kogumiku mulje. Jäta paarkümmend minutit välja ja oleks tipptopp album.

Plaadil on eri stiilis lugusid ja kui ma paarilt sõbralt nõu küsisin, andes neile kõik oma lood, mida oli kokku kuus tundi või rohkem, siis üks soovitas, et ma teeks eri stiilides plaadid, et oleks elektroonikaplaat, tehnoplaat, hitiplaat, hausiplaat ja nii edasi. Aga mulle see tundub kuidagi, kas just labane ... aga mina ei kipu seda teed minema.

Kuigi Picassol olid erinevad perioodid – lollakas võrdlus, bändidel on erinevad perioodid... Aga mulle hektilisus meeldib. Kui sa kuulad mu saadet, siis seal on ka ju Manhattan Transfer ja järgmisena põrandaalune bassikultuurimees oma elu esimese looga. Mingis ühes stiilis kinni olles kapseldud ära kindlasse teemasse, nagu sööks kartulit kogu aeg. Ebatervislik! Vaimselt ebatervislik.

«Ajukajaga» sa kontserte ei anna?

Elektroonilised laivid kipuvad olema rohkem etendused, põhirõhk on ikka visuaalil, läptopi taga istuv tüüp on ikka äärmiselt igav. Käisin Chemical Brothersi kontserdil, ma saan aru, miks nad on nii populaarsed, visuaalne külg on nii oluline, multimeediaetendus. Siis tuleks selline show korraldada. Või siis istun ise trummide taga ja mehed mängivad pilli ja keegi laulab.

Aga seda ma teen Ööbikuga. Ja seal ma pean teiste meestega arvestama. Ja improviseerida ma ei julge, sellega on lihtne metsa minna, see nõuab enesekriitika vähesust. Eliidiga esinedes ma tahtsin vahepeal maa alla minna. Ma imestasin, kuidas teised Eliidis seda nii kergelt võtsid. Kui näiteks publik ei saa aru, aga ise saad aru, et asi on halb.

Su plaat on salapärane. Avab see sind üldse kuidagi?

Üks põhjus, miks ma ei tahtnud neid lugusid välja anda, on, et ma arvan, et inimesed saavad must valesti aru, nad ei taba äkki seda irooniat ja samas seda une-eelset meeleolu ja ... enda avamine nõuab edevust, ja seda on mul juba ohtlikult väheks jäänud. Muusikud on ikkagi edevad inimesed, kui sul edevust ei ole, siis ei ole üldse mõtet muusikat teha, tundub kahjuks nii. Mulle tundub, et isegi Arvo Pärt on edev.

Temas on olemas lapselik rõõm, kui edevus on lapselik, mitte rõvedalt esile trügiv, siis on kõik korras minu arust.