Ultima Thule uus gruuv: süngelt panevad

Riho Sibul (vasakult), Toomas Rull, Raul Vaigla, Aare Põder ja Kalle Vilpuu kas pärast või enne kontserti, ilmselt pärast. Foto: Ultima Thule

Minu ja veel mõne hinnangul on Ultima Thule nüüd õitsvas keskeas teinud elu plaadi: «Jälgede jälgedes» on kõrge lendleva gruuviga, aga sügav ja jõuline, meloodiline ja funky, moodsas soulroki võtmes, aga vanakooli ruumilise analoogsaundiga meistriteos.

Sel nädalal ilmus 23 aastat tegutsenud bändi värske album üle viie aasta, eelmiseks oli 2005. aasta «Ingel ja suli». «Jälgede jälgedes» on alles neljas Ultima Thule stuudioalbum, tuleb aga arvestada, et kogu «Ingli ja suli»-eelne loomingu paremik ilmus ansambli 15. sünnipäeva tähistanud 3-CD-lisel «Kogutud teostel» aastal 2002 – osa parematest paladest ongi ilmunud ainult kogumikel.

Eriti väärib märkimist, et ansambel, kelle kontos on lugematult Eesti rokilukku läinud lugusid («Tung ja torm», «Aed», «Liivimaa pastoraal», «Vägev vähk», «Lennelda priiks», «Kassitapp», «Umbluu», «Ilmarine ja Dvigatel», «Inimhinge insener», käsi ei taha pealkirjade kirjutamist lõpetada) ja kes võiks õndsa pensionipõlveni või veidi üle selle hittloomingu najal liugu lasta, tuleb välja uuenäolise materjaliga, mille hulgast «Elan välja», «Varavalmik», «Linnutee liiprite all», «Kandideerin» ja muud saavad kindlasti klassikuteks, aga tugevus on eelkõige siiski albumi terviklikkuses.
Kohtusin algkoosseisu kahe liikme Raul Vaigla (48) ja Riho Sibulaga (52) raadiomaja kohvikus, võtsime teed ette ja rääkisime pisut bändijuttu.
 

Nii gruuvi plaati pole Ultima Thulel varem olnud.

Vaigla: Võib-olla päris vana rida ei ole jah, aga Ultima Thule on ikka Ultima Thule.

Sibul: Me tegime selle plaadi analooglindistusega, trummid ja kõik instrumendid kõlavad ikka oluliselt sügavamalt ja paremini.

Üks pluss ongi saund. Selles on hästi palju sügavust, õhku, ruumi, üldse igasugu mõõtmeid.

Sibul: Seda ruumilisust analoogsaund võimaldab, trummid ja paljud asjad kostavad teistmoodi kui digis. Kõlab võib-olla nagu vanakoolimehe jutt, aga eks me ole ka seda, mis siin salata.

Vaigla: Natuke teadlikult ka jätsime õhku rohkem, sest eelmine plaat võib-olla oli veidi üle produtseeritud...

Sibul: Ja ei olnud aega ka lõppmänguga palju tegeleda «Ingli ja suli» puhul... Kuulasime just üle nelja aasta üle eelmist plaati...

Vaigla: Siis nüüd mõtlesime, et less is more.

Ja ongi asi selles, et analoogheli?

Vaigla: Trummid, bass, kitarr ja laul, mis on mängitud linnahallis lindi peale. See on esimene protsess. Hiljem on ta läinud digitaalheli peale.

Sibul: Mis nad sinna plaadi peale kirjutavad, ADD: analoog, digitaal, digitaal vist. Tühjust ei pea kartma.

Saund ei ole seejuures õõnes, ta on ikka mõnus täidlane. Aga kust te selle gruuvi võtsite niimoodi kenas keskeas?

Sibul: Eks me ole teinud erinevaid asju ja teame, mis see gruuv on, eriti Toomas Rull ja Raul muidugi.

Ma ei ütle, et varem ei olnud gruuvi, aga uut iseloomustab just lendlevus, funk ja soul – ikkagi uus sõna bändi arengus. Kas see tuli teadlikult?

Vaigla: Mitte teadlikult. Kui sul tekib mingi loo idee, siis sa ei mõtle selle peale, et kuidas seda nimetada.

Sibul: Suunitlus oli see, et need lood on kummardused, kuigi need otsesteks viideteks lõpuks välja ei kujunenud.

Vaigla: Aga paralleele on võimalik leida.

Sibul: Kõikvõimalikke vihjeid gruuvmeistrite suunas, näiteks Tower Of Power (1960ndatest peale tegutsev Oaklandi funk/soul-orkester – VV). See on jah teistmoodi.

Teil oli seekord aega teha seda plaati?

Vaigla: Tegelikult ei olnud.

Sibul: Kevadel sai välja lubatud sügiseks uus plaat. Mõtlesime, et kui nüüd ei jõua, siis anname veebruaris välja, meile need alguse ja lõpu teemad sobivad. Aga Elmu (stuudiogeenius Värk – VV) tegi üsna kiiresti valmis. Ja puhas stuudioaeg oli meil kõigest kaks nädalat.

Päris vähe, võrreldes sellega, et mingid lääne bändid istuvad aasta aega stuudios.

Vaigla: Eks neil on eelarved ka teised, et laiata seal stuudioaegadega.

Sibul: Ma ei tea, mida teha aasta aega stuudios.

Vaigla: Ja kui iga aasta anda plaat välja, siis peaks järgmine nädal jälle stuudiosse minema. Sorri.

Kontserte annate rohkem kui üheksakümnendatel.

Vaigla: Siis ju produtseeriti sellist imelikku muusikat, rokkmuusikal polnud üldse mingit kohta. Heal juhul saime pubides bluusi mängida. Vahel ikka oma asja kah, kui kuhugi festivalile kutsuti. No mis oli üheksakümnendatel popp?

Hovery Covery. Kas te olete oma publiku uuesti leidnud või on noored peale kasvanud?

Vaigla: Teine ring läheb, vanade fännide lapsed.

Sibul: Suvistel kontsertidel ikka käivad meieealised ka, aga keegi neist ei hakka ju kuhugi klubisse tulema kell kaksteist öösel. See on üks kummaline Eesti fenomen, et südaööl läheb bänd peale.

Vaigla: Plaadiostmisega oli küll naljakas, mingil kontserdil müüsime, ja siis noored tulid: ma ostan oma emale, ma ostan isale, ma ostan emale, keegi ei öelnud, et ma tahan endale.

Sibul: Oi, mu isal on hea meel!

Õudselt tahaks kuulata, aga pole piisavalt prestiižne bänd.

Vaigla: Hahaha, peaasi, et ostab.

Sibul: See on isegi ime, et tänapäeval keegi plaate ostab.

Mis te arvate mp3-st, FLACist, mis iganes.

Sibul: Kehva kvaliteediga ju.

Vaigla: Mina tahan ikka asja käes hoida.

Sibul: Esiteks ma tahan plaadipoes olla, ma tahan valida, ja siis ma tahan käes hoida, ja kodus võtta oma aeg ja kuulata.

Vaigla: Mina tahaks ikka loota, et meie vanad kuulajad on sellised, kes tahavad plaadi mängijasse panna, mitte (klõbistab sõrmedega närviliselt laual – VV) arvutis ei ürita kuskilt alla tõmmata.

Ja et nad on oma lapsi nii koolitanud.

Vaigla: Vaata, kui armas on saada postkaarti...

Sibul: ... mitte SMSi. Eriti sünnipäevade puhul. Mul üks sõber täiesti solvus, kui sai ­SMSiga õnnitluse. Ei või siis (tõstab käe kõrva äärde – VV) väikest kõnet teha.

Kuidas plaaditegu algas?

Vaigla: Kõigepealt tegime Riho pool kevadel Hiiumaal laagri kolm päeva, polnudki ammu niimoodi koos olnud, muidu ikka kõik vaatavad kella, siia-sinna, aga väga armas, jämmisime, kuulasime. Ja nüüd me teeme Riho juures samas kohas endale esitluse, teeme sauna, võtame väikse napsi, lõpeb samas kohas, kus ­algas.

Sibul: See plaat tuli üsna lihtsalt, eks alati mingid nüansid jäävad kripeldama, aga tõde on ka vigades.

Mis edasi?

Sibul: Veebruari lõpus, märtsi algul tulevad esitluskontserdid. Ja... võib-olla peaks veel mõne plaadi tegema.

Vaigla: Kahe aasta pärast saame 25, siis tuleme uue plaadiga.

Sibul: Koomiline asi see Eesti bändide sünnipäevapidamine, aga teisest küljest tore ju.

Vaigla: Võime uhkust tunda, vaata, kui pisike on Eesti, aga meil on tegevust praktiliselt kogu aeg.

Sibul: Eesti on väga suur, vaata kuidas samal aastal ühed põllumehed said ikaldustoetust, teised said uputustoetust.

Vaigla: Meil on plaadil õnneks päris erinevaid lugusid, ehk igaüks leiab midagi.

Sibul: Plaat ei tohi liiga pikk olla, CD-formaat tõi selle üle 70-minutise pikkuse.

Spiritualized oleks mul veel lemmikum, kui ta ei teeks nii pikki plaate.

Sibul: See on ju hea bänd, aga ma ei saa ka aru sellest, miks üle 70 minuti teha.

Kas panete Hiiumaal saunapeol oma plaadi peale ka?

Vaigla: Ei, ei tahaks hakata otsima neid vigu, muidu läheme hommikuks tülli ka veel, hahaha!
Sibul: Või siis patsutad õlale teisele ja ütled (teeb purjus inimese melanhoolset pröökamist): süngelt paned, vana!

Uus plaat
Ultima Thule
«Jälgede jälgedes»
Ultima Thule 2010