Kaliningrad – Venemaa küll, aga ajaloorikas ja omapärane

Foto: PP

Eestist võiks ju otse Euroopasse saada, kui mitte Venemaa, täpsemalt venestatud tükk Ida-Preisimaad viisanõude ja tõsisenäoliste piirivalvurite, oma kultuuri ja reeglitega vahele ei tuleks.

Kõigil neil vähestel, kes kunagisse Königsbergi või sinnakanti reisima asutavad, soovitan enne läbi tudeerida Mart Laari ja Tiit Pruuli tänavu ilmutatud raamat “Ida-Preisimaa – maa, mida pole”. Sest ega selle maanurga kohta maakeeles eriti midagi võtta ole, seda isegi reisifoorumites, ja päris tuhmina sinna minnes tuled niisama tuhmina tagasi ning kahetsed. Veel rohkem kahetsed, kui loed seda raamatut pärast reisi ja hilinenult adud, kui rikka ajalooga paikades rändasid.

Selgeks võiks teha sellegi, et nimetada üle miljoni elanikuga (neist 80% venelased) Kaliningradi oblastit (või erimajanduspiirkonda) Venemaa enklaaviks on viga. Enklaavid on Lesotho, Vatikan ja San Marino, mis asuvad täielikult teise riigi sees. Kaliningradi oblast on Venemaa eksklaav ehk eraldatud tükk üht riiki teise riigi sees. Eksklaav on, muide, Venemaal ka Eestis, nimelt Pihkva oblasti Dubki ehk Tupka küla Setumaal.

Ääremaa tundub nutune

Pärnust on Kaliningradi ligi 600 kilomeetrit, koos piiriga annab seda sõita tunnikest kümme. Tuttava Läti ja natuke teisemaitseliste peparkakas’te järel tuleb Leedu koos üllatavalt suurlinliku Ðiauliaiga ja peagi ilmub teeviitadele nimi Karaliauèius. Ehk Kaliningrad.

Piirilinnas, mis oli kunagi Tilsit ja kannab nüüd (ikka veel?) nime Sovetsk, venib aeg vastavalt piirivalvurite suvale nagu kummipael. Ajusid ei väänata, kotte ei puistata, aga kiiresti ei toimu seal midagi. Ju on selline tempo Schengeni viisaruumi piiril asjalikkuse ja väärikuse näitaja. Nagu ka piirivalvuri suitsunurgajutt, kuidas ta Venemaad nii Hiina, Korea kui Afganistani vastas vapralt ja kullipilguliselt on valvanud.

Tilsit on nüüd ja ikka Sovetsk, Lasdehnen Krasnoznamjensk, Wehlau lihtsalt Znamensk, Tapiau Gvardeisk – puhas sõjaväeline värk, ilmselt vägagi tuttav tuhandetele seal Vene armees vaevelnud eestlastele. Veel on kangelaslike väeülemate nimedega linnad, nagu Tðernjahhovsk ja Bagrationovsk.

Igal väiksemalgi asulal on vene nimi, aga üllataval kombel ilutseb Kaliningradis ostetud oblasti kaardil iga kohanime juures ka vana saksakeelne nimi. Printsiip, mis millegipärast ei kehti kunagise Königsbergi kaardil. Seal on Pervomaiski, Oktjabrskoje, Komsomolskoje ja Mendelejevo linnajagu. Aga võiksid olla Kneiphof, Altstadt ja Löbenicht.

Sõites Sovetskist Moskva maantee poole, et siis ühes külakeses paremale Kaliningradi suunas keerata, torkab silma oblasti ääremaa üpris nutune seis. Haritud põldu annab otsida, külad ja asulad on nukrad, laguneva nõukanäoga paigad. Aga mida edasi, seda enam hakkab tõe moodi olema väide, et Kaliningradi oblast on küll Venemaa, aga emamaast jupi maad läänelikuma näoga. Mõnes kohas on kunagi teeäärt niidetud, asfalt muutub järjest siledamaks, nii mõnigi asula on kas säilinud või uue kivisillutisega.

Linn üsna uhke, suits ja viin odavad

Kaliningradi sissesõit on uhke, sest pole vist ühtki automarki, mille säravat salongi tee äärde ei jääks. Paistab silma, et kui sealkandis midagi ehitatakse, siis ikka aplombiga. Nii kerkivad äärelinnades kolmekorruselised eralossid (eelistatult kõrge tara taga), ka suuri paljukorruselisi kortermaju üritatakse (võrdluseks: nagu Peterburis ja näiteks Hiinas) ehitada võimalikult omanäoliste, mitte tingimata odavatena.

Venelastel on alates 1945. aastast, mil nad selle maanurga vallutasid ja endale jätsid, olnud 65 aastat aega sakslaste ja enda puruks pommitatut taastada. Midagi on ka tehtud või vaadata. Näiteks loss, kus asub kuulus merevaigumuuseum. Või kaunid kirikud, eelkõige toomkirik Kaliningradi kuulsaima kodaniku filosoof Immanuel Kanti sarkofaagiga. Või sillad üle Pregeli jõe. Või Venemaa üks suuremaid loomaaedu ja hiiglaslik börsihoone. Või muuseumina seisev legendaarne uurimislaev Vitjaz.

Kauplusemaailm on enam kui 300 000 elanikuga Kaliningradis sama nägu nagu meil, Lätis, Leedus või Piiteris – õnnetust külapoest särava ja rikkaliku super-hüpermarketini. Ainult skaala õnnetust rikkalikumani on meist palju pikem.

Meie mõistes on hästi odavad suits (10 krooni pakk) ja kärakas (40 krooniga saab päris hea viina), samuti riide- ja jalatsikraam (Venes toodetu kvaliteet pole enam üldse pähh), toidukaup seevastu on eksklaavis meie omast kallim. Aga mis sest söögist, kui bensiiniliitri saab kätte 10 ja diisli 8 krooniga …

Ühe korraga ei näinud suurt midagi. Valge laik isiklikult maakaardilt sai kustutatud, aga soov tagasi minna sellega äratatud.