/nginx/o/2009/11/02/259980t1h19e1.jpg)
Neljapäevaõhtune Kanal 2 komöödialavastus «Pihikamber» näitas kujukalt, mida naised oma suguõdedest ja nende probleemidest arvavad. Siinkirjutava keskealise mehe, keda on kasvatatud naistesse lugupidavalt suhtuma, pani selline löök allapoole vööd õhku ahmima. Aga nagu ütles üks naiskolleeg: «Mida sa siis ootasid, naised ongi sellised!»
Kolmest sketšist oli kõige kandvam keskmine, milles Anne Reemann mängis eneseabiõpikust hullunud koduperenaist. Ämma-minia-naljadel on muidugi pikem habe kui Osama bin Ladenil, kuid Reemann kandis selle kenasti välja.
Teised sketšid, Elina Pähklimägi ajudeta kontoritibi rollis ning Karin Rask boheemlasliku üksikemana jäid nõrgemaks. Neist kahest hindan kõrgemalt Pähklimäe bürooabsurdi.
Pedenaljad meeldivad ju kõigile, aga ikkagi oleks tahtnud ekraanil kah näha, kuidas silikoonrind tikk-kontsaga lõhki lüüakse. Raski öine kastaniotsimine ja narkomaaninaljad mõjusid liiga kistuna.
Paraku ei põimunud need kolm sketši sisuliselt, nagu näiteks filmis «Neli tuba». Vaataja jäigi ootama, millal kolme erineva naise teed ristuvad, kuid kokkupuutepunktiks jäi vaid puudliolekuga politseiametnik Tambet Tuisk, kelle põhiline mure oli kirjapaberilimiidist kinnipidamine.
Režissöör Liina Paakspuu näitas sama käekirja, mida oma mängufilmis «Soovide puu» ja teleseriaalis «Unistuste agentuur». See tähendab, et kaadrid olid kompositsioonilt nagu mõni Mondriani maal, hoolikalt kontrastvärvidega tasakaalustatud.
Režiis kasutati välismaa naisteseriaalidest tuttavat võtet, kus kaadritagune hääl (Inga Salurand) toimuvat kommenteerib ja sündmustikku edasi aitab viia. Miks mitte – kui see töötab seriaalides «Meeleheitel koduperenaised» ja «Pilvede all», siis töötab igal pool.
«Pihikamber» jäi ühekordseks teleprojektiks ja õige ka. Praeguses vormis sellest teemast vist rohkem välja ei imegi.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)