Isa ja poja aeg

Isa ja poja koosveedetud aeg justkui peatuks hetkeks, see on aeg väljaspool muud maailma – aeglane, suletud ja emotsionaalne. Foto: Internet

Laupäeval, 11. detsembril kell 20 linastub pärimusmuusika aida suures saalis EurAsia programmi film "Issi" (71 minutit, eestikeelsed subtiitrid).

Vlado Škafari "Issi", mis esilinastus tänavusel Venezia filmifestivalil kriitikute nädala raames, on kindlasti üks selliseid väikeseid pärle, mis peaks kindlasti igas heas filmiprogrammis olema.

Napilt üle tunni pikk mängufilm suudab anda publiku mõistusele ja südamele rohkem kui mõni kolmetunnine super-oopus. Ühelt poolt võiks vabalt "Issit" käsitleda ka kui püüet panna filmivormi lüürilist luulet ja peab tunnistama, et see on lavastajal koos kahe peategelasega praktiliselt perfektselt välja kukkunud.

Isa ja poeg veedavad üheskoos päeva metsas täis kauneid helisid. Nad püüavad kala ning räägivad, lahkavad oma suhet. Me saame teada, et poisi vanemad on lahutatud, ning selle tagajärjel on poiss saanud lähedasemaks emaga, kelle juures ta elab, kuid sisimas tunneb ta kurbust isast eemaloleku pärast.

Isa ja poja koosveedetud aeg justkui peatuks hetkeks, see on aeg väljaspool muud maailma - aeglane, suletud ja emotsionaalne. Nagu paradiis. Kuid see on vaid viiv, mis peaks tagasi võitma kaotatud aega. See on ka kui vaikus enne tormi. Vaataja tunnetab, et kohe on midagi juhtumas.
Kindlasti tasub ära oodata filmi viimane veerand, kus lavastaja keerab kogu senise filmi arengu justkui pea peale, ning kus tegelikult peitubki kogu loo võti.