Isa ja poja aeg
7. detsember 2010, 16:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeval, 11. detsembril kell 18 linastub pärimusmuusika aida suures saalis EurAsia programmi film "Issi" (71 minutit, eestikeelsed subtiitrid).
Sloveenlase Vlado Škafari ISSI, mis esilinastus tänavusel Venezia filmifestivali kriitikute nädala raames, on kindlasti üks selliseid väikeseid pärle, mis peaks kindlasti igas hea filmiprogrammis olema.
Napilt üle tunni pikk mängufilm suudab kindlasti anda publiku mõistusele ja südamele rohkem kui mõni kolmetunnine super-oopus. Ühelt poolt võiks vabalt ISSIT käsitleda ka kui püüet panna filmivormi lüürilist luulet ja peab tunnistama, et see on lavastajal koos kahe peategelasega praktiliselt perfektselt välja kukkunud.
Isa ja poeg veedavad üheskoos päeva metsas täis kauneid helisid. Nad püüavad kala ning räägivad, lahkavad oma suhet. Me saame teada, et poisi vanemad on lahutatud, ning selle tagajärjel on poiss saanud lähedasemaks emaga, kelle juures ta elab, kuid sisimas tunneb ta kurbust isast eemaloleku pärast.
Isa ja poja koosveedetud aeg justkui peatuks hetkeks, see on aeg väljaspool muud maailma – aeglane, suletud ja emotsionaalne. Nagu paradiis. Kuid see on vaid viiv, mis peaks tagasi võitma kaotatud aega. See on ka kui vaikus enne tormi. Vaataja tunnetab, et kohe on midagi juhtumas.
Kindlasti tasub ära oodata filmi viimane veerand, kus lavastaja keerab kogu senise filmi arengu justkui pea peale, ning kus tegelikult peitubki kogu loo võti.