Kristina Šmigun: «Ah sa sade! Kuidas sa võid nii kirjutada!»
2. detsember 2010, 18:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Swedbanki büroos toimunud raamatu «Kristina» esitlusel meie Kiku need sõnad lendu lasigi.
300-leheküljelises, ohtralt illustreeritud väärtköites raamatus (koostaja Jaan Martinson) klaarib Kristina muu hulgas ka oma suhteid spordiajakirjanikega.
Kristina kurtis, et kogu tema 15-aastase karjääri jooksul on meedia tihti tema sõnu väänanud ja kohati lausa solvavalt kirjutanud. Nii näiteks ilmus üsna ammu, 1991. aasta «Spordilehes» kirjutis, mille autor avaldas arvamust, nagu oleks Kristina vanemad teda sporditreeningutega lapsepõlvest ilma jätnud. «Kas jääb tütrel aega ka lapsepõlvemängudeks?» küsis artikli «Veri on paksem kui vesi» autor. Kristinal kihvatas seekord nii, et ta lasigi kuuldavale pealkirjas toodud hüüatuse. Ta oli siis 13-aastane.
Ajakirjaniku mõtteavaldus läks neiule niivõrd südamesse, et ta lõikas artikli välja ja kleepis oma trennipäevikusse. Luges seda enne iga olulist jõukatsumist, et saada vihast energiat. See aitas.
Kristina: «Raevutsemisest jäi mulle väheks. Ihkasin vastase täielikku purustamist. Kui ajakirjanikku kohtasin, siis nõudsin esmalt selgitust, seejärel vabandust. Kirjalikku ja allkirjastatut. Ulatasin pastaka. Nii ta maaliski artiklile lubaduse: «Enam ei torgi. Andrus Nilk.» Seljavõit!»
Selle ajakirjaniku nime jättis Kristina esitlusel talle omase taktiktundega nimetamata, kuid raamatus endas on see ära toodud. See väike veste annab lugejale aimu Kristina tõelisest iseloomust, sellest kiskjaloomusest (nagu ta ise ütleb), mis viis meie suusaneiu maailma tippudesse.
Raamatus saab veidigi aimu, millised pingutused, higi, veri ja pisarad on nende Kristina sõitude taga, mida meie, lihtsurelikud enamasti teleriekraanilt jälgime. See kõik on kirja pandud jaan Martinsoni kogemustes vahedaks lihvitud sulega. Ainuke, mida Kristina selle raamatu juures kahetseb: «Alati oma meie ümber sõbrad ja lähedased. Neile jäi raamatus kahjuks liiga vähe ruumi. Oleks vaja olnud eraldi peatükki, ei lausa teist osa!»