Poliitikud otsisid filmikunstile rahalaeva

Eiki Nestor (vasakult), Aivar Riisalu, Marek Strandberg, Mart Laar, Urmas Paet ja Artur Talvik diskuteerimas.

FOTO: Toomas Huik

Teisipäeva õhtul kogus Artur Talvik Solarise keskusesse parlamendiparteide esindajad, et uurida nende ettekujutust eesti filmi tulevikust.


«Eesti filmi kärajateks» nimetatud arutelus osalesid Eiki Nestor (SDE), Aivar Riisalu (Keskerakond), Marek Strandberg (rohelised), Mart Laar (IRL) ja Urmas Paet (Reformierakond). Kutsumata oli jäänud Rahvaliidu esindaja, millest on kahju – erakonna eks­esimees Juhan Aare on ju teatavasti suur filmispetsialist. Küllap tähendab see, et Talvik ei pidanud Rahvaliitu tulevastel koalitsiooniläbirääkimistel tõenäoliseks partneriks.
Diskussiooni sissejuhatuseks nentis Talvik: filmi rahastamine Eestis on samal tasemel kui 2006. aastal. Mis saab edasi?

Hakkame lubadusi täitma

Koalitsioonpartnerid Laar ja Paet arvasid, et eks pärast valimisi tuleb nelja aasta tagused lubadused (mis mäletatavasti olid tehtud majanduseufooria mõju all) uuesti üles otsida ja vaadata, kuhu on pidama jäädud. Reformierakonna, IRLi ja SDE koalitsioonileppes oli toona kirjas, et soositakse rahvusliku filmitööstuse ja ringhäälingukultuuri arengut, muu hulgas kahekordistades 2011. aastaks filmide tootmiseks eraldatavat raha.
Paet hoidus hoolega nende lubaduste täitmiseks konkreetseid meetmeid pakkumast. Laar tahtis jätta ausa ja otsekohese inimese muljet ning sõnas, et ega kõige jaoks raha ikkagi ei jätku.

Võtame raha rikastelt

Strandberg jagas Eesti eluvaldkonnad tulevikku hävitavateks ja loovateks. Esimese alla käib kogu põlevkivitööstus, teise kategooriasse muu hulgas kultuur ja selle seas filmikunst. Tema ettepaneku järgi tuleb elektri hinnale vaid paar senti otsa panna ja paarsada miljonit krooni kultuuriministeeriumi eelarvesse on nagu maast leitud. Strandbergi arvates ei tohiks ühelgi Eesti elanikul selle vastu kõige vähematki olla.

Mängime maksudega

Sots Nestor ja keskerakondlane Riisalu nägid häda üldisemas plaanis: kultuurisündmuse käibemaksustamises. Seetõttu külastab rahvas neid vähem ja väheneb piletitulu, millest ka filmitegijad end ülal võiksid pidada. Kui kinosid oleks rohkem, vaataksid inimesed enam filme ning seega saaksid filmitegijad raha oma töö eest, arvas kinomehaaniku kutseharidusega Riisalu.

Nestor soovitas üldist maksukoormust tõsta, kuid kultuurisündmuste käibemaksu vähendada. Nii oleksid hundid söönud ja lambad terved.

Üks film või kümme tanki

Endine filmi sihtasutuse peaekspert Jaak Lõhmus tuletas Mart Laarile meelde tema kaheksa aasta taguseid sõnu, mille kohaselt võib üks film teha riigi kaitsetahte heaks enam kui kümme tanki. Mäletatavasti sündis siis suurfilm «Nimed marmortahvlil».

Sellest tõukuvalt mängiti vestlusringis mõttega, et ega siis kõiki filme ei pea tingimata kultuuriministeeriumi eelarvest rahastama. Kui leiaks kord aastas 20 miljonit krooni, et selle eest riigile ja rahvale oluline film teha, siis võiks raha ju ka kuskilt mujalt tulla. Kahjuks ei olnud vestlusringis Jaak Aaviksood, kelle mõtted selle teemaarenduse kohta vääriksid kahtlemata tähelepanu.
Las rahvas toodab ise

Talle omase originaalse mõttega tuli välja Strandberg: Eesti rahvas armastab kangesti hasartmänge, mille tulemusena enamasti raha kaotatakse. Kui kodanikud looksid selle asemel nn filmiühistuid ja paigutaksid oma raha filmide tootmisesse, siis võib vahel ju juhtuda, et projekt õnnestub ja jõuab isegi kasumisse. Tema arvutuse kohaselt on sääste hoiuarvetel 50–60 miljardit. Kui nende ühistute kaudu osagi sellest rahast filmide tegemiseks läheks, oleks meie filmikunst omadega mäel.

Lõpetuseks olgu nimetatud viimased eesti filmid, mida vestlusringis osalejad kinos vaatamas käisid. Eiki Nestor – «Sügisball», Aivar Riisalu – «Nimed marmortahvlil», Marek Strandberg – «Sügisball», Mart Laar – «Detsembrikuumus», Urmas Paet – restaureeritud ja digitaliseeritud «Nukitsamees».

Tagasi üles