Muinasjutud on vanemad kui piibel, pärinedes pronksiajast

Foto: Vida Press

Briti Durhami ja Portugali Lissaboni ülikooli teadlased uurisid muinasjuttude teket, arengut ja pärinemist ning leidsid, et praeguseni populaarsete muinasjuttude juured ulatuvad pronksiaega (3200 – 600 eKr).

Teadlaste sõnul osati juba siis lõkke ääres olles häid lugusid välja mõelda ja vesta, mille tõttu neist sai keelelise kultuuri osa, kirjutab news.com.au.

Uurijat vaatasid läbi 275 levinud muinasjuttu ja nende erinevaid variante, mille seas oli palju klassikat nagu näiteks «Kaunitar ja koletis», «Jack ja oavars» ja paljud teised.

Kui vennad Grimmid 1812. aastal oma kuulsa muinasjutukogu koostasid ja välja andsid, siis olid nad arvamusel, et tegemist on tuhandeid aastaid vanade lugudega. Uurijate sõnul pärinevad klassikalised muinasjutud piiblieelsest ajast.

«Alates vendadest Grimmidest on folkloristid muinasjutte ja rahvapärimusi uurinud leides, et need anti alguses edasi vaid suulisel teel. On ka neid, kelle arvates ei saanud lugusid ilma üles kirjutamata mitme põlvkonna jooksul anda edasi muutusteta. Sellest ka muinasjuttude erinevad variandid. Meie uuring näitas, et paljud lood olid indoeuroopa suulises kultuuris kaua aega enne kui need üles kirjutati,» selgitasid teadlased.

Varem arvati, et «Kaunitar ja koletis» pärineb 17. sajandist, kuna sellest ajast on teada esimesed andmed selle muinasjutu üleskirjutamise kohta. Keeleline uurimine näitas, et tegemist on kogu maailmas levinud muinasjutuga, mis pärineb väga iidsest, umbes 4000 aasta tagusest ajast.  

«Indoeuroopa kultuurides saab selle muinasjutu jälgi ajada keelte järgi. Iidsed inimesed ei andud järglastele edasi ainult geene, vaid ka kultuuri koos lugudega,» selgitati.

Üheks vanimaks muinasjutuks peetakse «Seppa ja kuradit», mille juured ulatuvad isegi 6000 aasta tagusesse aega. Iidsel ajal peeti seppa pooleldi šamaaniks, kuna ta oskas metalli muuta.

Lugu räägib ahnest sepast, kes lööb kuradiga käed, et annab oma hinge, kui kurat annab talle võime sepistada ükskõik mida. Ta saabki, mida tahab, kuid pääseb kavaluse abil siiski hinge kuradile müümisest.

See lugu esineb erineval kujul Euroopast Indiani ja see viitab nomaadide massimigratsioonile idast läände.

Sellest loost on välja kasvanud mitmed alalood, kus on tegemist võluvõime, kuradi, hinge ja lepingu sõlmimisega, millegi vastusaamiseks.

Uurijate sõnul on nomaadide lood märgatavalt vanemad kui ka Vana-Kreeka eeposed «Ilias» ja «Odüsseia» ning müüdid, mida võib lausa pidada «tänapäevaseks».

Teooria kohaselt hakkasid iidsed inimesed lugusid rääkima koos keele  ja ühiskonna arenguga. Nende lugude teemad on üldharivad, hea versus halb, julgusele ja headusele rõhuvad, takistustest ülesaamised ja vaimsed kasvamised. Durhami ülikooli teadlane Jamshid Tehrani ja Lissaboni ülikooli teadlane Sara Graça da Silva panid kokku kaardi muinasjuttude levikust, võttes arvesse muinasjuttude erinevaid versioone.

Samuti uurisid nad, kuidas muinasjutud erinevate, lähemate ja kaugemate inimgruppide vahel levisid. Seda nii geograafilises kui keelelises mõttes.

Nad tegid kindlaks 76 muinasjutu algvariandid, mis pärinesid kindlatest paikadest.