Ülemistel korrustel elavad inimesed ei pruugi infarkti korral ellu jääda

Foto: Vida Press

Kõrghoonete ülemistel korrustel elavad inimesed ei pruugi infarkti korral ellu jääda, kuna abi saabub nendeni liiga hilja.

Kanada arstid uurisid Torontos infarkti ja kõrgmajas elamise seoseid, edastab The Telegraph.

Viieaastase uuringuperioodi (2007 – 2012) jooksul jäi esimesel ja teisel korrusel elavatest infarktisaajatest ellu 4,2 protsenti ning kolmandal ja kõrgemal korrustel elavatest 2,6 protsenti.

Uuring näitas, et 16. korrusest kõrgemal elavatest isikutest jäi infarkti korral ellu vähem kui üks protsent ning 25. korrusest kõrgemal elanutest ei jäänud mitte keegi ellu.

Toronto ülikooli arstiteadlase Ian Drennani sõnul suurendab kõrgetel korrustel infarkti saanute ellujäämist teiste kohalolijate kiire, oskuslik ja õigeaegne reageering ning kiirabi kutsumine.

Drennan lisas, et kui isiku süda lakkab töötamast, siis iga minutiga kahaneb ellujäämisvõimalus 7 – 10 protsendi võrra.

Kõrgehitistes kulub parameedikutel infarkti saanuteni jõudmiseks tavaliselt mitu minutit.

2007. aastal tehti New Yorgis uuring, milles uuriti erinevat tüüpi ja erinevates paikades asuvates kõrghoonetes, kui palju aega kulus parameedikutel infarkti saanuteni jõudmiseks.

Ilmnes, et kõige kauem aega kulus väga kõrgete elumajade ülemistel korrustel elavate inimesteni jõudmiseks.

«Takistusi on neis ehitistes mitmeid. Esmalt kõrgus ja sisestruktuuri keerulisus, kuid ka koridoride lukus vaheuksed, majaelanike vähene abi ja aeglased liftid,» tõdesid uurijad.

Nüüdne uuring näitas, et parameedikutel kulus 1. – 2. korrusel elavate abivajajateni jõudmiseks keskmiselt kolm minutit, kuid alatest kolmandast korrusest keskmiselt viis minutit.

Drennani sõnul on infarkti puhul tähtis aspekt ajafaktor, sest mida kiiremini abi antakse, seda suurem on ellujäämisšanss.