Venemaa katedraali seinalt leiti keskaegsete mõrvarite nimekiri

FOTO: Vida Press

Konservaatorid leidsid Venemaal Pereslav-Salesski katedraali renoveerimisel nimekirja mõrvaritest, kes olid seotud vürst Andrei Bogoljubski tapmisega.

Moskvast ligi 100 kilomeetri kaugusel asuva Issanda ülestõusmise kiriku idapoolsel seinal on 20 nime ja lühikirjeldus, mis leidis aset 29. juunil 1174, kui vürst Bogoljubski oma lossi magamistoas surnuks pussitati, edastab Discovery News.

«Arvame, et see on teade vürst Andrei surma kohta, kuid samas ta mõrvarite hukkamõistmine. Iidsetest kroonikatest on teada kolme tapja nimi, kuid nüüdne leid täiendas nimekirja,» selgitas Venemaa Teaduste Akadeemia esindaja Aleksei Gippius.

Andrei I Jurjevitš, keda laiemalt tunti kui Andrei Bogoljubski (Andrei Jumalaarmastaja) oli Kiievi suurvürsti Vladimir Monomahhi (valitses 1113 – 1125) pojapoeg.

Andrei Bogoljubski oli Rostovi-Suzdali vürst ja Vladimiri suurvürst, kes vallutas suuri alasid ning muutis Kiievi tähtsusetuks linnaks.

Ta viis oma pealinna Kiievist Vladimirisse, tehes sellest võimsa poliitilis-religioosse keskuse. Bojaarid tõstsid ta vastu mässu, kuna ta vähendas nende privileege, anastas maid ja rüüstas kirikuid.

20 mässulist tapsid Bogoljubski ta magamistoas.

«Selle vürsti tapmine 12. sajandi teisel poolel oli üks dramaatilisemaid ja müstilisemaid juhtumeid Venemaa ajaloos. Samas võis seda oodata, kuna ta läks kohalike aadlikega tülli,» selgitas arheoloog Nikolai Makarov.

Kiriku seinalt leitud kirjutis on kaheosaline ja selle kohal on vene õigeusu rist.

Paremal poolel on kirjas: «29. juunil tapsid vürst Andrei ta alamad. Mäletame teda alati ja ta tapjad põlegu igavesti põrgus (ülejäänud tekst on kustunud).»

Vasakul poolel on nimekiri Bogoljubski tapjatest, mille seas on ka kolm kroonikatest tuntud nime – Pjotr Fralovitš, Ambal ja Jakim ning veel 17 varem teadmata nime.

Juures on tekst: «Need on vürst Andrei tapjad, olgu nad igavesti neetud».

Arheoloogide ja konservaatorite sõnul ei ole teada, millal need kirjutised tehti.

Võimalik, et need lasti tollaste suurlinnade kirikutesse kirjutada keskvõimu käsul.

«Kui tänapäeval peetakse graffitit lihtsalt sodimiseks, siis keskajal olid seinakirjutised tähtsaks kommunikatsioonivahendiks,» selgitas Gippius.

Tagasi üles