Uus raamat: Rujast ilma Rannapita

Sel kuul ilmus kirjastuse Pegasus väljaandel mahukas illustreeritud ülevaateraamat «Ruja: must ronk või valge vares» legendaarse rockansambli Ruja tegutsemisaastatest.

«Tubli poiss, et selle ära tegid,» tänas raamatu autorit Igor Garšneki (kes ise Rujas kolm aastat klahvpille mängis) teisipäeval toimunud esitlusel helilooja Erkki-Sven Tüür. «Ma pole seda veel küll jõudnud lugeda, kuid see on kindlasti hea asi.»

Erinevalt Tüürist võib siinkirjutaja kinnitada, et Garšnek on tõepoolest tubli tööga hakkama saanud. Raamat on kirjutatud loetavas keeles ning haaravalt. Daatumites toetub autor lisaks asjaosaliste mälestustele ka Urmas Alenderi Ruja-päevikule. On arusaadav, et dialoogid kannavad kohati 21. sajandi kõnekeele pitserit, tol ajal olid käibel natuke teistsugused käibekeelendid. Küllap on autor siinkohal vastu tulnud tänapäevasele lugejale, kuid see ei vähenda põrmugi teose usutavust.

Teoses lahatakse Ruja muusika sünnilugu, mida elukutseline helilooja asjatundlikult ning samas laiale publikule arusaadavalt seletab. Vaadeldakse bändimeeste eraelu, sõprussuhteid ja konflikte ning loomulikult pikantseid episoode Ruja Venemaa-gastrollidelt. Esitlusel viibinud Jaanus Nõgistolt uuris toimetaja Jürgen Rooste, kas vastab tõele raamatus mainitud fakt, nagu oleks muusik 1987. aastal Kurskis tõepoolest juhuslikult kohatud tütarlapsega mälestusmärgiks muudetud tanki T-34 all sugulises vahekorras olnud.

«Ah, need on lihtsalt legendid,» viskas Nõgisto ega kippunud täpsustama, millistele tõsielulistele seikadele need legendid tuginevad. Kõige enam saabki raamatus sõna Ruja kauaaegne kitarrist Jaanus Nõgisto. Märgatavalt tagasihoidlikumalt esineb Ruja rajaja Rein Rannap. Tema tegutsemisest, ideedest ja eesmärkidest saame teada vaid kolmandate tegelaste mälestuste kaudu.

Miks ei taha Rannap Rujast rääkida?

Raamatu esitlusel andiski autor Igor Garšnek vastuse küsimusele, mis kerkis paljude teosega tutvunud muusikahuvilistel: miks esineb Rannap selles peaaegu fragmentaarse tegelasena?

«Tegelikult on Rannap mänginud Rujas vähem kui Jaanus Nõgisto, seepärast arvan, et ega proportsioonid nii väga paigast ära ei olegi,» seletas Garšnek. Nõgisto liitus ansambliga 1973. aastal ning tegutses selles peaaegu grupi lõpuni.

Rannapi roll Ruja loos on kahtlemata mõõduandev, paraku valgustatakse seda väga tagasihoidlikult ka raamatus «Urmas Alender: lõputa lookleval teel» (koostaja Paavo Kangur). Nagu oli jutuks ka Garšneki raamatu esitlusel, siis Rannap lihtsalt ei soovinud nende raamatuprojektidega ülemäära koostööd teha.

«Muidugi esitasin ma Rannapile raamatu kirjutamise ajal küsimusi, kuid ta vastas EI. Ja põhjendas ka: mitte selle pärast, et oleks kuri inimene, vaid tal on soolas oma autobiograafia, mis niikuinii puudutab Rujat,» ütles Garšnek. «Mingit materjali peab hoidma ka endale. Ei ole mõtet Rannapile (ega ka minule) rääkida seda juttu, et Ruja materjali jagub kolme köitesse panemiseks. Materjali ju võib nii palju olla, aga ega keegi kolme köidet välja ei anna.»

«Minu arust on hea, kui Rannapist teised inimesed hästi räägivad, selle asemel, et ta ise raamatus endast hästi räägib. Ma arvan, et Rannap on küll seda tüüpi tegelane, et temast saab õigema pildi, kui räägivad teised,» spekuleeris Garšnek pianisti hüpoteetilise elulooraamatu teemal.

Rujast ja tema liikmetest on ilmunud rohkem materjali kui ühestki teisest Eesti ansamblist: kaks eelpoolviidatud raamatut, mahukas kogumikalbum, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi rockmuusikal… Sellest hoolimata tunnistas Garšnek, et bändi ajaloos leidub veel valgeid laike: «Rujas on korralikult lahti kirjutama see päris alguse periood, aastad 1971-72. Praegused teosed, sealhulgas minu oma, vaatlevad Ruja eeskätt Jaanus Nõgisto vaatenurgast. Loomulikult pole meil enam võimalust midagi küsida Urmas Alenderilt. Aga absoluutselt kindlasti on sinna omalt poolt lisada Rein Rannapil.»

Niisiis jääb oodata Rannapi elulooraamatut, kui niisugune peaks kunagi ilmuma, ehk leiame sealt siis ka tema nägemuse Rujast. Aastal 2013 saab Rannap 60-aastaseks, ilmselt tuleb seni kannatada ja lohutada end Eesti kõigi aegade suurima rock-bändi vanade salvestuste kuulamisega.