Eurolaulu Raadio

"Wake up! It's time to die": lase lahti mõttest, et homme elus oled ja võta aeg maha.

Matusebüroo asutamine on ilmselt tulus mõte – kliendid ei saa kunagi otsa ja nendega töötamine võimaldab end tunda vägagi elusana. Boonuseks on, kui äri kannab positiivset nime. Lavastuses “Wake up! It’s time to die!” omandab matusekorraldaja amet hoopis uue ilme. 

Eile, 13. jaanuaril esietendus Katrin Essensoni ja Jarmo Karingu lavastus "Wake up! It's time to die", mille fookusesse võetud teema, mis on igapäevaselt kinni kapis nagu teisedki tabud. Vaba Lava teatrikeskuses päästeti see luku tagant teatrisaali. Ja mitte ainult – teemaga kohanemiseks pakuti välja alternatiivseid lähenemisvõimalusi ja kutsuti üles matuste üle mõtisklema.

Mõni soovib lihtsat tuhastamismatust, mis oleks kui tore väljasõit tsivilisatsioonist eemale, laskmaks vabaks kadunukese tuhk. Ainult mitte surnuaeda, et inimestele ei jääks kohustust hauda korrastada! Teine tahab oma matust pidada muuseumiolustikus, kus kajastub tema elu ja tegemised, alates lapseeast kuni mõttemaailma kujunemiseni ja kunstnikukarjäär. Kolmas näeb oma ärasaatmist lõpmatu toolirea ja igavesti põlevate küünaldega, valges saalis suurimate staaride muusikalise kava saatel ja et matus meenutaks üheaegselt nii päikesetõusu kui -loojangut. Milline võiks välja näha teie ärasaatmine? Olete te sellele mõelnud?

FOTO: Laura Arum-Lääts

Katrin Essenson ja Jarmo Karing mõtlesid. Rahulolematus külastatud matuste tseremooniatega on tekitanud neis vajaduse antud teemaga lähemalt tegeleda ja nii pakuvad nad probleemile oma kunstilise lahenduse, läbi sümbolite ja helide, näidates, et surm on osa meist ja me sureme iga päev natuke.

Meie hulgast ei lahku vaid inimene, seda teevad muudki nähtused ja esemed. Nende seas keskajal alguse saanud naftat täissüstitud kapitalism, mis omab kõige rohkem asju ja mille võib lihtsalt õhku lennutada näiteks kilekottides, mis punnis kapitalismi õitsengut toitvast kaubast. Viimsele teekonnale võib saata ka sõja, mis ääreni täis surmaohu - iga päev tunneb keegi kuskil püssitoru kuklas või “seikleb” miiniväljal. Mis aga saab, kui sõda ja enesetaputerroristid eemaldada tulevikust, kui keegi leiutab midagi geniaalset, mis eluiga pikendaks? Tekiks ülerahvastatus, inimesed läheksid paksuks ja lõpuks sureksid nad ikka, eutanaasia läbi.

FOTO: Laura Arum-Lääts

Essenson ja Karing soovitavad surmaga sõbraks saada - kui ta tuleb, siis pole enam nii võõras. Ka selleks pakutakse lavastuses välja meetodeid: näiteks surnuaias ringi joosta, nii saab end ka eriti elusana tunda üldise liikumatuse foonil, lisaks täita surnuaia elanike unistusi; võib lugeda ka kärbselaipu tuuleklaasil.

Oluline pole aga ainult see, mida laval nähakse, tähtis on kogu protsess, mõttest teostuseni. Lavastuse eel on küsitletud erinevaid inimesi, kes igapäevaselt surmaga kokku puutuvad – nende mõtted kõlavad ka saalis. Kogutud materjalile on lähenetud oma vaatevinklist lähtuvalt. Ühest küljest lähenetakse teemale realistlikult ja täie tõsidusega, teisest läbi musta huumori ja väga abstraktselt. Lavastus on osaliselt tantsuline, aga ka sõnaline, visuaalsel küljel ja sümbolitel on oluline roll.

Liina Keevalliku loodud lavakujundus on jõulukuuskede ja riidekappide kogumise aktsiooni tulemus ja üsnagi lakooniline. Olulist osa etendab liiv, millest luuakse kõrbekalme ja kasutatakse tuhana, mida tuleb krematooriumitest iga päev kilekottide kaupa.

Olgu kuidas on, lõpuks jõuame ikka eikuskile… On aeg asjadest lahti lasta ja hingamisharjutusi teha – need pikendavad eluiga. Lase lahti ka mõttest, et homme elus oled ja võta aeg maha.

Vaata ka videot!