Merje: kuidas ma maameest otsisin

Merje ja Märt augustis Märdi juures. Foto: Väino Silm

«Maamees otsib naist» Märdile kirjutanud ja tema talus elanud Merje kirjutab oma mõtetest ja kõhklustest saatesse mineku eel ja saates.

Ei ole see kerge linna- ega maameestel. Kui oled vaene, siis naised sinu vastu huvi ei tunne. Kui aga oled järje peale saanud, on jaks ja elu mõte laenukoorma all kokku vajunud.

Elu on siiski ainult üheks korraks antud, olgugi et seda ainumat kordagi kuidagi elada ei anna.

Aga «hakklihakaste kartulitega on ju nii maitsev, tahaks seda ikka veel homme ka süüa…» Küllap selline elumoto kannab päevast päeva ka paljusid mahajäetud või eluaeg üksikuid maamehi.

Elektrooniline või päriskiri?

Kui maameeste hulgast mõned ilusamad ja siledamad saate «Maamees otsib naist» salvestamiseks välja valiti, ei olnud mul küll mingit soovi vähemalt sellel teemal tehtud tõsielusarja sattuda.

Tulevasest saatest kuuldes mõtlesin kõigepealt, et see võib osavõtjatele tõsiseid kannatusi valmistada. On ju edevate inimestega näiteks «Naistevahetuses» tsirkust tehtud küll, et aga kellegi kukrusse ekraani taga kõlisevat kukuks ja rahval lõbus oleks.

Ümbrikuga ilmselt väga palju naisi oma lemmikule esimesi tervitusi saata ei söandanud. Jumal teab, mis nad seal nende kirjadega enne teevad – võtavad lahti, loevad läbi ja… Mis oli muidugi tõsi.

Elektroonilise kirja saatmine tundus turvalisem olevat, aga see jälle tõsi ei olnud. Oma kirjakasti esimeseks avajaks polnud mehed ise, nagu võis mulje jääda.

Minul kellegi peale «liblikad kõhus tantsima ei hakanud», aga tahtsin paarile neist julge sammu eest toetust ja tunnustust avaldada.

Pole vist terve eesti rahva ees kerge seista ja kuulutada, et tahaksid, et sul oleks naine ja pere nagu igal normaalsel inimesel?

Märt ei tea siiani, kes õieti oli see armas inimene, kes ta saate tarvis «üles andis», aga ega me selle pärast tema peale pahased ole. Pigem vastupidi.

Saaks edasi lükata!

Tõrksate osavõtjate taltsutamine polnud saate meeskonnale kerge, sest tõsimeelsetele suhteloojatele polnud enamasti vastuvõetav seda kaamerate ees teha.

Omad inimesed said aru, kui närvis õieti olid mehedki esimeses saates, kui neile ühtäkki kaameratega koju tuldi.

Tõrges olin ka mina, kui ühel mõnusalt sombusel juulikuu päeval kõik, kes julgesid muidugi, esimest korda Tallinnas Mustpeade majas koos olid.

Kohale jõudsin alles siis, kui pidu juba teises pooles, sest seni ma kaalusin, kas selle supi sisse astuda või mitte. Viru väravate ees piilusid viinapuuväätide seest kaks süsimusta kassipoega, silmad peas kui põlevad söed, ja ma pidin teist teed minema.

Siis viitsin aega Raekoja platsil Maharaja restorani ees, kus eesti tüdrukud väga nauditava kõhutantsuga esinesid. Rahvas vaatas ja plaksutas üha uuesti, mina veel kõige kõvemini.

Konkurentsi eelised

Kuigi kinnitasin, et ma kardan pauku, kui mind sihitakse kas püssi või fotoaparaadi taolise esemega, olid kaameramehed mul Mustpeade maja uksel vastas, kui veel äsjaste elamuste mõju all üle ukseläve astusin.

«Sina saad ka ju sellest saatest kasu, kui leiad oma armastuse,» moosis mind ebausutavalt kõlava jutuga tütarlaps nende seast, kes ekraani taha jäid.

Mitte et see jutt mulle kuidagi mõju oleks avaldanud, aga kui olin operaatori eest mõnda aega mööda koridori ja saalisoppe põgenenud, sellest hoolimata aga filmilindile jäänud, mõtlesin: kui juba laristamiseks läks, siis pole ju enam palju päästa.

Otsustasin põgenemise asemel laialt kaamerasse naeratada. Seda enam, et teine neist maameestest, kellele meili saatsin, oli sümpaatne ka tegelikul kohtumisel.

Ta oli parajalt jutukas, välimuselt piisavalt kena ja meil oli ka, millest rääkida.

Arvan, et Märt oli kõigist võimalikest variantidest saates osalemiseks minu jaoks parim partner, et tunda end võrdlemisi vabalt. Elasin osasse sisse ja nautisin rolli. Kuidas muidu läinuks korda sellest mingi saade teha?

«Ei saa ju muidu kunagi teada, kuhu see tee välja viib, kui seda lõpuni ei käi,» arutles üks tark ja ilus naine Mustpeade majas saatest osavõtu üle.

Kõlas päris julgustavalt.

Umbes sama mõtet jagas ka minu konkurent Märdile saate salvestuse järgmisel etapil.

«Sa oled ju juba pool teed ära käinud,» veenis ta mind, kui olime kolmekesi, lepingud allkirjastamiseks nina ette asetatud, rasket valikut analüüsinud.

Konkurendi positiivsest meelestatusest innustatuna kirjutasin lepingule ilma seda sõna-sõnalt läbi lugemata alla.

Küsisin enne vaid, ega seal mõnda sellist punkti sees ole, mis hiljem oma vanaema maha müüa käsib.

Kuhu tee ikkagi viib?

Lugema ei hakanud ma sellepärast, et see ajanuks hirmu nahka nagu paljude medikamentide infoleht, mis lubab rohkem kõrvalmõjusid kui rohust kasu.

Konkurendiga ilmselt nii juhtuski, sest kui me olime sõbralikult «nägemiseni» öelnud ja lubanud enne järgmise osa salvestust teineteisele helistada, krabas ta lepingu kaenlasse ja pani mööda tänavat leekima.

Leekides leekima. Lepingu võttis ta kaasa selleks, et seda üksipulgi lugeda. Nagu mõistlik inimene ikka tegema peaks.

Ei esimesest ega teisest daamist olnud hiljem saates kippu ega kõppu. Nende ideedest kantuna otsustasin järele uurida, kuhu see tee siis ikkagi viib, kui ta lõpuni käia.

Aga võib-olla ei sobinud konkurendile minu ettepanek saatest osa võtta ainult siis, kui saame mõlemad Märdile naiseks minna? See polnud ju paha mõte, oleksime saanud kahe peale nn «babovštšina» moodustada.

Ülejäänute lohutuseks võib öelda, et neile jätkunuks ka veel ruumi, aga meie oleksime siiski otsustajateks, keda vastu võtta ja keda mitte ning kuidas töid jagada.

Nn kõrvaltkiibitsejaid, kes, julgemata lagedale tulla, oli võrreldamatult rohkem kui saates osavõtjaid näha. Kui mu konkurent hiljem Märti külastas, kavatsesin talle sõbraliku koostööpakkumise asemel telefonitorusse sisistada: «Märt on minu, selge?»

Meeste elu raputab saates osalemine seisakust kindlasti välja.

Märdil kulus mitu ilusat viljakoristamise päeva saate tegemise tähe all, aga kes teab, kas see ilma selletagi päris tõrgeteta sujunud oleks. Üksluisem oleks suvi aga kindlasti olnud.

Igatahes huvi tema vastu elavnes saate tegemise ajal mitmel rindel, küll varasemate, küll uute tuttavate hulgas.

Nende kõrghooaeg tõenäoliselt alles tuleb, ja mis tegelikult saab, selgub kõik siis, kui eelmine jaanipäev on juba kaugel ja teiseni ka veel pikk aeg.

Paistab, et konkurentsi oligi vaja, et meeste väärtust kaasakandidaatide silmis tõsta.