Surm ja matused on vältimatud teemad, millest argielus tavaliselt hoidutakse, ehkki need on sama vanad kui inimkond ning on pelgalt aja küsimus, millal mõni lähedane meie hulgast lahkub. Jarmo Karing ja Katrin Essenson on fataalse teema ja sellega kaasnevad rituaalid 13. jaanuaril esietenduva lavastuse aineseks sõelunud.
Elu24 video! “Wake up! It’s time to die”. Katrin Essenson: huvitav, mis jääb inimesest järgi, kui matta sõda maha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaba Lava 2015/16 aasta kuraatorprogrammi, mis koondub pealkirja alla “Tavalised inimesed: alastusest enam” neljas lavastus “Wake up! It's time to die” saadab viimsele teele mitte ainult inimese, vaid ka kapitalismi ja sõja. Võtsimegi Katrin Essensoniga ette jalutuskäigu lumisele kalmistule – paslik paik tegemaks sissevaade pooldokumentaalsesse kunstilis-loogilisse lavastusse.
“Lähedane inimene lahkus meie elust ja me ei olnud mõlemad (koos Jarmo Karinguga - toim.) rahul rituaalse käitumisega, mis sinna juurde käis. Mind tõeliselt häiris see konveierisüsteem. Oleks ma varem kursis olnud, oleksin osanud arvestada, et tuleb võtta mitu matuseaega, et rahulikult protsess läbida,” põhjendab Katrin Essenson lavastuse teema valikut. “Mõtlesime, et seda teemat tuleb natuke uurida,” lisab ta, ehkki huvi on tal alati selle vastu olemas olnud. “Teadmine on alati parem kui mitteteadmine,” selgitab koreograaf ja tegevuskunstnik.
Termin “pooldokumentaalne kunstilis-loogiline lavastus” tähendab aga palju ja samas mitte midagi. “Lavareaalsus on midagi muud, seepärast pole ta päris dokumentaalne. Laval saab asju rohkem läbi proovida ja eksperimenteerida,” räägib Essenson, kes peab teatri heaks küljeks seda, et inimesed saavad tulla kokku, vaadata midagi, millega nad võib-olla päris nõus ei ole või millest üleni aru ei saada, kuid samas saadakse kätte kogemus millestki teistsugusest ja võõrast või hoopis sarnasest. “See on kogukondlik kogemus,” lisab ta. Koreograafide ja etenduskunstnikena proovitakse otsida suhtlemiskeelt, mis oleks rohkem visuaalne, kuid mis ei pruugi siiski alati mugav olla.
Miks aga kapitalism ja surm? Sellele vastab Essenson: “Tahaks teada, mis tunne oleks, kui maha matta midagi suurt, nagu ideoloogia või mõni muu nähtus, mis on sama vastuoluline kui inimeseks olemine.” Sõda nähtakse aga kui koledat asja, samas on mingi sõjakus ka meis endis sees. “Huvitav, mis jääb inimesest järgi, kui matta sõda maha,” mõtiskleb Essenson.
Vaata videost!