Pildid: põgenikekriis Aasta fotograafiks valitu silme läbi

Briti väljaanne The Guardian valis uudisteagentuuri Reuters kreeklasest uudisfotograafi Yannis Behrakise Aasta fotograafiks just põgenikekriisi jäädvustamise tõttu.

Beharkise sõnul on ta maailma erinevate paikade põgenikke pildistanud viimased 25 aastat, kuid see aasta oli tema jaoks eriline, kuna põgenikud saabusid tema kodumaale Kreekasse.

«Jälgisin, kuidas igal ööl saabus Türgist Kreekasse paate. Paadis olnud olid hirmul, sest nad ei teadnud, kuidas Kreeka piirivalve ja politsei neisse suhtub,» nentis fotograaf.

Möödunud aastal jäädvustas Behrakis Türgi ja Süüria piiril Suruçis tuhandete Kobanest pärit kurdidest põgenike teekonda. Sel aastal kohtus ta Kreekas Lesbosel Suruçis olnud mehega, kes teatas, et ta pääses  Kobanest eluga.

«Piltide füüsiline tegemine oli kõige lihtsam, kuid nähtuga kaasnes psüühiline pinge ja valu. Oli kohutav näha nii paljude inimeste traagilist saatust,» teatas kreeklane.

Ta meenutas juhtumit, kus nägi Lesbosele saabumas põgenikepaati ja siis kedagi vees liigutamas.

«Tegemist ei olnud inimesega, vaid delfiin saatis põgenikepaati. See oli maagiline moment, nagu delfiin oleks põgenikud Kreeka vetes vastu võtnud,» meenutas Behrakis.

Fotograafi sõnul on ta põgenikekriisi jäädvustamise eest maksnud kallist hinda, sest tal on tekkinud uneprobleeme, painajaid ja tundnud süüd, et ei saa neid inimesi aidata. Mehe sõnul on ka tema suguvõsas põgenikke ning ta on ka isa, mille tõttu on tal põgeniklapsi eriti valus vaadata.

«Olin ühel hommikul Kosi saarel ootamas põgenikepaate, kui nägin rannal vana araablannat  naeratus suul. Ta oli enesekindel ja rahulik. Läksin tema juurde ja ulatasin talle Kreeka tava kohaselt leivapala, mille ta tänulikult vastu võttis. Ütlesin talle araabia keeles tere hommikust, ta oli hetkeke segaduses, kuid siis valgus üle ta näo naeratus. Kui ta mulle käe ulatas, sain aru, et ta on pime. Rääkisime nii inglise kui araabia keeles ning ta tänas mind, võttes mu käed oma käte vahele. See oli minu elu üks paremaid hommikuid,» meenutas piltnik.

Tagasi üles