Märt on Antsla lähedal sündinud ja peab nüüd seal talu. Merje on pärit Läänemaalt taluperest ja lõpetas kevadel agronoomia eriala. Viiest mehest, kes jõudsid saatesse «Maamees otsib naist», on neli Lõuna-Eestist ja Märt ainuke, kes saates vaid ühe naisega.
Märt avastas huvitava fenomeni, kui ta sattus kümne kandidaadi hulka saate «Maamees otsib naist» eelvoorus. Käis korra teleekraanilt läbi ja järsku hakkasid naised tema vastu suurt huvi tundma. «Mõnel õhtul oli telefon punane,» tunnistas ta suvel. Lõpuks kujunes nii, et austajannad olid küll elevil, aga ühest asjast loobusid kindlalt: teleekraanile ei tule. Ka Merje ütles, et temagi oli alguses mõelnud, et äkki saab niisama kirjutada, aga saatesse ei peagi tulema. Aga lõpuks võttis end kokku ja tulemus võib päris hea olla. Ärge uskuge seda kaadrit, kui ta saabub tallu ja tehakse nägu, et ohhoo! ja et selline see koht siis ongi. Merje ei hüpanud tundmatus kohas saatesse, ta oli käinud enne kohta üle vaatamas. «Mustikal», nagu ise mainis.
Talupidamine hakkab ära tasuma
«Sul peab olema vähemalt 100 hektarit põllumaad, siis võib talu pidada.» Märdi jaoks, kellel hektareid hulga rohkem, tähendab talupidamine ikka kasumlikku tootmist, mitte lihtsalt eluviisi või vanemate koha edasi pidamist suvemajana. Ta on mõlgutanud, et sulast oleks hädasti vaja, aga see on Lõuna-Eestis suur probleem. Kes vähegi on töömees, see on juba ammu ära napsatud. Kes ei ole, seda pole mõtet ka Märdil tööle võtta. «Kes on tegija, sel on juba omad tööd ja tegemised. Kes ei ole, seda pole mõtet palgata. Praegu tundub hea töötegija kõige suurem probleem olevat.»
Sellest ei aita tänapäeval, kui põllumees oskab hästi kombaini juhtida ning kõiki mootoreid tunneb. «Papremajandus» on väga suureks kasvanud ja seda peab hoolega korras hoidma. Iga põllu kohta on oma raamatupidamine. Põllumehe hea elu sõltub toetustest, aga see on päris hull bürokraatia, mida väga põhjalikult kontrollitakse. Märt mainib nii muuseas, et kui asju õigesti ajada, peaksid toetused kõik kulud ära katma ja vilja müügist tuleb siis juba taluniku tulu.
Imeline vilja-aasta
«Sellist aastat ei mäletagi,» tunnistab Märt. Nii head viljasaaki. Ta on omas kandis kolmas tegija teraviljakasvatajate hulgas. Omal ajal kasvatas ka loomi, aga see ei tasunud ära ja nii ta otsustas, et ei killusta ennast. Loomakasvatus paneb ka elu ja aja väga kinni. «Põlluga ei juhtu eriti midagi, kui päeva kas või kibedal lõikusajal vahele jätad, aga lehmi ei saa ükski päev lüpsmata jätta. Meie valda on vaid üks loomakasvataja jäänud.» Praegu peab Märt nii oma tarbeks väikest viisi kanu ja mõlgutab mõtteid, et kalkunid ja küülikud võiks ka võtta. Nendega pole nii palju tüli kui suuremate loomadega.
Märt on ise ka Antsla lähedalt pärit, aga suure põllumaa on kokku saanud oksjonilt juurde ostes. Tal peaaegu 40 põldu ja talunikupilgu järgi on ümbruskonnas põllumajanduslikud maad üldiselt jagatud. Väga kaugel pole põldu jälle mõtet pidada. Oma talu põldudel kasvatab Märt rapsi, otra, kaera, nisu, hernest. Seda viimast sellepärast, et teatud toetuste eeskirjad nõuavad teatud protsenti liblikõielisi taimi.
Taluperenaisele
Sellega peab Märdi naine muidugi tulevikus arvestama, et mees on kõva töötegija ja aastas on paar perioodi, kus teda kodus praktiliselt näha ei ole. Millega see naine veel peaks arvestama? Küllap sellega, et Märdil käivad pidevalt külas lapsed tema eelmisest abielust ja tema eelmine naine ei ela kaugel Märdi talust. Märdi talu aga asub suurtest teedest eemal, linnalõbud jäävad kaugele.
Kui 1993. aasta jaanuaris maksis konjunktuuriinstituudi andmetel leivakilo poodides keskmiselt 3.65 ja saiakilo 5.65, siis 2007. aasta suvel maksab leib keskmiselt 20 ja sai 21 krooni kilo.
«Olen päris kindel, et leiva hind sügisest tõuseb. Tõenäoliselt 10 protsendi ringis,» sõnab leivaliidu tegevdirektor Arnold Kimber. «Saia on tegelikult tunduvalt lihtsam teha kui rukkileiba. Sarnast rukkileiba nagu meil tehakse veel Venemaal, Lätis ja mõningal määral ka Leedus.»
Toidunisu hind on tõusnud 1800 kroonilt 2700 kroonini tonni eest ja rohkemgi, sõltuvalt kvaliteedist. Toidurukist ostab näiteks Tartu Veski hinnaga alates 2500 krooni tonn.
Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnaprognoos:
Teravili ja teraviljatooted: hind aastatagusest oluliselt kõrgem, sest maailmas suur nõudluse kasv eksporditurgudelt ja biokütuse sektorist ning Eesti riiklikud varud ajalooliselt madalamal tasemel, tootjad hoiavad jätkuva hinnatõusu ootuses vilja, kõrge rapsi hinna tõttu kasutatakse üha suuremat osa põllumaast rapsikasvatuseks.
Järeldus:
Teraviljakasvataja Märt läheb järjest rohkem hinda.