/nginx/o/2015/12/11/4788611t1hf14f.jpg)
Juba tänasest linastub Eestimaa kinodes boratilik komöödia «Pariisi bravuuritar», kus tehakse nalja tänapäeva staarikultuse aadressil, säästmata ühtki päris seltskonnastaari Briti kuningakojani välja. Film on prantslannade üks selle aasta lemmikuid.
Intervjuu Pariisi bravuuritariga: rippusin Kensingtoni Palee väraval vähemalt viis minutit!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaosas on prantsuse seltskonnastaar Camille Cottin, kes lahkelt Elu24le ka intervjuu andis:
/nginx/o/2015/12/11/4788623t1h5882.jpg)
Millal te esimest korda Bravuuritari kohtasite?
Kõige esimene kord oli castingul, kui ma pidin improvisatsiooni esitama. Ma pidin end Bravuuritarina tutvustama! Seejärel pidin ma improviseerima taksosõidu, mille jooksul pidin täieliku bravuuritarina käituma. Nagu ma hiljem teada sain, olin ma Noémie’d jahmatanud. Kui esitlus algas, filmis ta katseid fotoaparaadiga ja ma ütlesin talle, et see ei näe sugugi kaamera moodi ja et tegu on üsna haletsusväärse castinguga…
Ta ei teadnud, kas ma mõtlen seda tõsiselt või juba näitlen! Sellele järgnes pilootosa, mis oli filmitud varjatud kaameraga – reaalsuse ja fiktsiooni vahelise piiri tuvastamine oli pingeline ja lausa keeruline… Bravuuritar on nende jaoks, keda ta kohtab, siiski üsna intrigeeriv ja häiriv, ning ma tunnistan, et mul oli vaja veidi kohanemisaega…
Aga ma taipasin õige pea, et mida rohkem ma teda jälgisin, seda rohkem ma teda mõistsin ja seda kaugemale jäid kuulajad, nagu kaitstult. Nad nägid olukorda nii, et „tema on see, kellel on probleem, mitte mina“. Äkitselt aitas see mul minu mängus vabadust leida.
/nginx/o/2015/12/10/4785281t1h0f60.jpg)
On ka teisi peapööritavad hetki, nagu Kensingtoni Palee või ratsakaardiväe oma, kui politsei teid kinni pidas. Olite te aimanud, et midagi sellist võib juhtuda?
Absoluutselt, see oli stsenaariumi kirjutatud: meil oligi vaja, et õiguskaitseorganid sekkuksid. Naljakas oli see, et ma olin Kensingtoni Palee väraval vähemalt viis minutit, karjudes „Harry, Harry“, ja mitte keegi ei märganud, et ma seal olin, aga see oli loo jätkamiseks vajalik…
Ratsakaardiväega oli teine lugu – seal oli mul hirm. Eloïse ja Noémie tunnevad mind hästi, nii et nad ütlesid mulle selgelt, et kui ma stseeni tunnetust kätte ei saa, jätame me selle tegemata. Üldiselt toimib see minu peal hästi, nii et ma ütlesin, „olgu, teeme ära“! Aga ma tegin seda järk-järgult, ilma mitte kunagi ette kujutamata, mis edasi saab või mis juhtuda võib…
Juhtus see, et politseinikud pidasid teid kinni…
Jah, ja veel koos ühe operaatoriga. Siis oli meil võimatu öelda, et me filmi teeme, (sest oli vaja jätkata), nii et me olime maskeerimiseks mõelnud välja loo tüdrukute õhtust… Samuti tuleb kiita kogu tehnilise meeskonna tööd, sest ka neil ei olnud võimalust teisele katsele ja ka neid ei tohtinud keegi märgata. See film on tõepoolest terve meeskonna töö tulemus, kuigi filmi reklaamidel olen mina.
/nginx/o/2015/12/10/4785275t1h984b.jpg)
Lõppude lõpuks on jahmatav see, et kui filmi vaadata, siis hoolimata kõigist selle piirangutest (eelkõige tehnilistest), saame me näha tõelist lavastust…
Ja on tunne, nagu näeksime me tegelikku lugu lahti rullumas, kuigi mul ei ole mitte kunagi vestluspartnerit, kes teaks, mis toimub… Nii et see on tegelikult tehnika, aga samuti stsenaariumi meisterlikkus, sest peaaegu kõik, mida stsenaarium ette näeb, jõuab ekraanile.
/nginx/o/2015/12/11/4788607t1h55af.jpg)
Stsenaariumi autorid ja režissöörid: Eloïse Lang & Noémie Saglio
Produtsendid: Cyril Colbeau-Justin, Jean-Baptiste Dupont, Sidonie Dumas, Éloïse Lang, Noémie Saglio
Uskumatult bravuurikaid tallinlannasid näed SIIT!