Judas Priesti metal-kangelased näitasid tippvormi

Judas Priest/laulja Rob Halford Saku Suurhallis Foto: Jelena Rudi

Siiani kõige ühe edukama heavy metal’i bändi Iron Maideni esimese singli «Running Free» (1980) kaanel on rentsli seinale kirjutatud viis bändi. Nendeks on AC/DC, Sex Pistols, Scorpions, Led Zeppelin ja loomulikult Judas Priest.

Ma ei teagi täpselt, miks tahtsin seda mainida, aga tundus hetkel relevantne olevat ja sobib ju sissejuhatuseks päris hästi. Ühesõnaga, Judas Priest on ja jääb üheks võtmefiguuriks raske metal’i tekkeloos.

Nende mõtete juurest suundungi Saku suurhalli, mis on täitunud enamjaolt vanema generatsiooni esindajatega. Tunnen end üle pika aja tõeliselt noorena. Südantsoojendav on näha õllejärjekorras ka päris mitut Mötley Crüe särki, mis on tõenäoliselt ostetud Helsingi Hartwall Arenast, kus ma ise paar nädalat tagasi Mötley Crüe kontserdil käisin. Saalist kostab soojendaja UFO «Lights Out» ja see paneb vere mõnusalt käima. Nende päris mitmed albumid sobivad mulle ikka väga hästi. Eriti nende kontsertalbum «Strangers in the Night».

Samas arvan, et ma ei ole ainuke, kelle arust Michael Schenkerita ei ole bänd ikka see, sest just tema äratuntav mängustiil tegi UFOst selle, mis ta 70ndate keskpaigas oli.

Saali jõudes on tunda, kuidas paljudele ei ütle see bänd üldse midagi. Selja taga näen haigutavat noorukit. Panen õlle maha ja plaksutan. Laulja Phil Mogg on Rob Haldfordist kõigest kolm aastat vanem, ta on 67, aga näeb välja, nagu oleks vanusevahe vähemalt 15 aastat.

Tundmatu lendav objekt lõpetab oma tiirutamise ja Judas Priesti logoga kardin laskub alla. Inimesed aplodeerivad. Arutame sõpradega, mis albumist alates «kuradi helihark» nende logole lisati. Kontserdi juhatab edukalt sisse Black Sabbathi «War Pigs». Tore on näha, et kõik on väga heas vormis. Halford on paar kilo juurde võtnud, aga oma vanuse kohta ja arvestades tema elustiili 80ndatel näeb ka tema väga hea välja.

Esimene asi, mida ma muusikuna märkan, on see, et laval ei ole mitte ühtegi kitarrivõimu ega kabinetti. Kitarristide selja taga on võimude asemel hoopis ekraanid, millel jookseb taustaks Windows Media Playeri visuaale meenutav abstraktne video. Õnneks läheb videopilt iga looga järjest paremaks.

Kava on suhteliselt eklektiline, kuna 47 tegutsemisaasta jooksul on bänd jõudnud proovida nii üht kui teist. Umbes poole kontserdi pealt võtab bänd aga suhteliselt konkreetse suuna ning käiakse läbi enamik absoluutseid lemmikuid, nagu «You've Got Another Thing Coming», «Screaming for Vengeance», «Hell Bent for Leather» ja «Electric Eye».

Tõeline üllataja ja ühtlasi ka üks kontserdi kindlaid tipphetki oli nende uus kitarrist Richard Faulkner. Bändist lahkunud K.K. Downing oli muidugi bändi asutajaliige ja kahtlemata oleks tahtnud ka teda Priesti ridades näha, aga võimatu oleks olnud paremat asendajat leida. Richie näeb välja ja mängib nagu segu noorest Downingust ning varalahkunud Randy Rhoadesist. Energiat jagus tal kontserdi lõpuni, ta suhtles lakkamatult rahvaga ja laulis laule kaasa. Ka ülejäänud bändiliikmed on kommenteerinud, et Richie tõi bändi uut hingamist ja tänu sellele on nad üle pika aja parimas vormis. Ja täpselt nii see saalist paistabki.

Priest lõpetab ning inimesed ei suuda plaksutamist ja vilistamist lõpetada. Kõik on õnnelikud.

Priest on õnnelik.

Kontsert

Judas Priest, soojendaja UFO

7. detsembril Saku suurhallis