Reedel kohtus Tõrva gümnaasiumis koolipere ja huvilistega Lagle Parek (pildil). Kannatustest hoolimata ideedele truuks jäänu tõi esile nõukogude korra ebainimlikke jooni.
Lagle Parek tutvustas elulooraamatu tagamaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mulle on elu kinkinud palju võimalusi. On antud elada mitmes kohas, olla vangis, töötada ministrina, kirjutada valmis elulooraamat,» andis külaline oma elule kõigest hoolimata pigem positiivse hinnangu.
Lapsepõlvest kõneldes tõi ta esile, et oli vaevalt kahekuune, kui isa Eesti ohvitserina maha lasti. Sellest hoolimata ei vihkavat ta kõiki kunagisi kommuniste.
Ka tema kunstiajaloolasest ema astus kommunistlikku parteisse. «Õnneks oli nõukogude kord piisavalt jäle, et selles valikus üsna varsti pettuda. Aga ema astutud samm sai üheks ajendiks, miks elulooraamatut kirjutama asusin. Veel tahtsin tulevastele põlvedele rääkida, kui keeruline on elu,» jätkas vabadusvõitleja.
Kogu pere küüditati 1949. aastal Siberisse. Kuid seal arreteeriti nad 1951. aastal uuesti.
Kodust lahkudes ei osanud tütarlaps sõnagi vene keelt – sellest, mis õpetaja tunnis rääkis, ei saanud ta midagi aru. Kuid paari seal oldud kuuga oli tal keel selge. See lubab Pareki sõnul teha järelduse, et Eesti integratsiooniprogramm on allapoole igasugust arvestust.
Siberist naasnuna sai Parek emaga Türil nurgakese, kus elada. «Esialgu sellest piisas. Peaasi, et olime ellu jäänud. Minul tuli hakata hoolega oma emakeelt õppima,» rääkis naine.
Ehitustehnikumis lõi Parek koos teiste noortega 1962. aastal esimese põrandaaluse rühmituse, mille liikmed nimetasid ennast punasärklasteks. Nende põhiline ülesanne oli levitada teavet, et Eesti on olnud iseseisev riik. Umbes aasta pärast sai KGB neile jälile. Rühmitus likvideeriti, kõik poisid saadeti sõjaväkke ja puistati mööda Venemaad laiali.
Tartus Maaehitusprojektis töötades kutsuti ta ühel päeval välja, pandi Volgasse istuma ja viidi julgeolekusse. Seal kästi kirjutada, millega ta NSV Liidus rahul ei ole – kirjutis sai üksteist lehekülge pikk. Ka sõjaväes teenivad poisid kuulati üle.
«1970ndatel hakkasime juba avalikult selle impeeriumi vastu tegutsema. Artiklitele panime autorite õiged nimed alla. Hankisime Läänest keelatud kirjandust ja püüdsime raudse eesriide taha oma artikleid saata. Protesteerisime Solženitsõni NSV Liidust väljasaatmise vastu ja nõudsime, et Balti riigid jääksid tuumavabaks,» meenutas huvitava saatusega naine.
Tema väitel tuleb eesti rahvale au anda, et koputajaid nendel aastatel kõige kiuste vähe oli. Kuid 1983. aasta viiendal märtsil ta ikkagi arreteeriti. Tema süüdistus koosnes seitsmeteistkümnest paksust köitest. Parek saadeti 6 + 3 aastaks range režiimiga Mordva vangilaagrisse.
Parek leiab, et tolleaegsete dissidentide tegevusest oli kasu. Ainuüksi juba sellepärast, et nende ideed jõudsid Läände ja aitasid sellega Nõukogude Liidu lagunemisele kaasa.