Itaalia arheoloogid leidsid teismelise tüdruku skeleti, mis paljastas keskaja nõiajahi julmuse.
Keskajal peeti skorbuudipõdejaid nõidadeks
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
25. november 2015, 15:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüdruku luud olid osaliselt põlenud ning ta hauakünkale olid pandud rasked kivid, mille abil takistati nõiaks peetud tüdruku surnust uuesti ellu ärkamist, edastab Yle.
Itaaliast Albengast leitud 15 – 17-aastane tüdruk elas millalgi ajavahemikul 800 – 1400. Täpne eluaeg saadakse teada kui valmib süsinikmeetodil uurimise raport.
Arheoloogid ei tea, kas tüdruk suri skorbuudi tagajärjel või ta tapeti. Küll aga oli matmisviisist ja skeleti asendist aru saada, et laps maeti austuseta. Oletatakse, et tal võeti küünarnukkidest ja tõugati hauda.
Arheoloogide arvates sattus tüdruk oma kogukonnas põlu alla, kuna ta põdes C-vitamiini puudusest tingitud skorbuuti. Kui seda haigust ei ravita võib see tappev olla.
Uurijate sõnul on tüdruku skeletil mitmes kohas märke skorbuudi kohta. Hammastel olevad kahjustused aga näitavad, et ta oli väga noorest east alates alatoidetud.
Skorbuut tekitab nii aneemiat kui igemepõletikku. Tüdruku nahk oli oletatavalt verevarustuse häirete tõttu keskmisest heledam, tal jooksis suust verd ja ta nahal oli verevalumeid. Samuti tekitab skorbuut minestushooge.
Kuna keskajal olid inimesed väga usklikud, kuid samas ka ebausklikud, siis arvati, et lapse sees võis olla saatan.
Albengast leiti ligi üks aasta tagasi veel üks teismelise skelett. Tegemist oli umbes 13-aastase tüdrukuga, kes oli maetud nägu allapoole. Ka selle lapse luustikul oli märke skorbuudist.
Teadlased loodavad saada nii varasemalt luudeleiult kui nüüdselt DNAd, et teha kindlaks, kas need kaks last elasid samal ajal.
Kui nad osutuvad sugulasteks, siis võis neil olla mingi pärilik haigus, mille tõttu nende organism ei omastanud C-vitamiini. Laste luud leiti Itaalia piirkonnast, kus juba antiikajal kasvatati tsitrusi ja seega ei oleks pidanud neil C-vitamiini puudust olema.