/nginx/o/2015/11/24/4731883t1h0a2c.jpg)
Rahvusvaheline teadlastemeeskond lahendas pikaajalise müsteeriumi, mis puudutas keskajal tehtud ultraõhukest pärgamenti, millest toodeti näiteks taskupiibleid.
Teadlased lahendasid keskaegse üliõhukese pärgamendi saladuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringus ilmnes, et sellise pärgamendi tootmiseks ei valitud kindla looma nahka, vaid kõige tähtsam oli tehnika, mille abil seda tehti, edastab Discovery News.
13. sajandil tehti Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalias ja Hispaanias rohkem kui 20 000 taskupiiblit.
Piiblitekst kirjutati imeõhukesele peaaegu läbipaistvale pärgamendile, mida tunti ladinakeelse nimetusega uterine vellum.
Keskajal ja ka hiljem arvati, et see pärgament valmistati lehma või lamba loodetest. Nüüdne uuring lükkas selle oletuse ümber.
«Sellise pärgamendi valmistamiseks oleks olnud vaja väga palju loomalooteid, mida oli võimatu saada,» teatasid Ühendkuningriigi Yorki arheoloogiaameti teadlased Sarah Fiddyment ja Matthew Collins.
Varem oletati, et taskupiiblite pärgamenti tehti näiteks ka jäneste, oravate või isegi rottide nahast.
Teadlased kasutasid selle väite uurimiseks uut tehnikat, mille abil uuriti, kas pärgamendis on valku, kollageeni, mida tavaliselt leidub loomanahas.
Selleks kasutati PVC-kustutit, mida hõõruti pärgamendile, et saada selle abil viiteid kollageenile.
«Kui tõmmata PVC-kustutit aeglaselt pärgamendil, tekib elektrilaeng. Samasugune laeng tekib näiteks ka siis, kui hõõruda merevaiku siidkangal või õhupalli vastu juukseid. Laengu tõttu tekivad valgu ja mustuse kobarad,» selgitas Collins.
Collins analüüsis sellisel viisil 72 Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Itaaliast pärit taskupiiblit ning lisaks 293 pärgamendilehte, mis pärinevad 13. sajandist.
Pärgamendilehtede paksus ulatus 0,03 kuni 0,28 millimeetrini.
«Me ei leidnud, et see pärgament oleks valmistatud selliste loomade nagu jänesed ja oravad nahast. Tegime kindlaks, et pärgamendi valmistamiseks kasutati erinevate imetajate loomade nahka,» teatas uurija.
Collinsi ja ta kolleegide sõnul tegid keskaegsed meistrid piiblitekstide kirjutamiseks õhukest pärgamenti nii vasika-, kitse- kui lambanahast.
«Seega saab kindlalt öelda, et keskajal mängis kvaliteetse pärgmendi tegemisel suurt rolli õige tehnoloogia, mitte lootenaha kasutamine,» teatas pärgamendikonservaator Jiří Vnouček.
Vnouček valmistas vanadele kirjeldustele toetudes uterine vellum' i pärgamenti vanade loomade nahkadest.
«Noorte loomade nahk on painduvam ja sobivam väga õhukese pärgamendi tegemiseks, kuid keskajal ei oldud nii jõukad, et ühtegi nahka oleks saadud raisata. Seega läksid käiku ka täiskasvanud loomade nahad,» teatas ekspert.
Wikipedia: pärgamendi saamiseks töödeldi toornahku keemiliselt ja mehaaniliselt ning erinevatel ajastutel kasutati erinevaid parkimistehnikaid. Toornahku hoiti tuhaleelises või kustutatud lubja lahuses, mille järel raamile paigutatud nahk kraabiti poolkuukujulise noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks, sidekude eemaldati kuni epidermini.
Seejärel nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse, kuid parkaineid ei kasutatud. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Karvapool oli veidi kare ja muutus kollakaks, lihapool oli valge ja väga sile. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati. Pärgamendist tehti luksusväljaandeid, lihtväljaanded kirjutati papüürusele.