Skip to footer
Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Lummavad maastikud ja ajalooepohhid kasahstani Oscari kandidaatfilmis “Võõras”

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Hannes Aava
Artikli foto

Kasahstani režisöör Yermek Tursunov võib siinsetele vaatajatele olla tuttav nii oma debüütfilmiga “Kelin” (Toronto festivali avafilm) või ka 2012. aastal PÖFFi võistlusprogrammis osalenud “Vanamehega”. Aastal 2015 on ta tagasi ning sedapuhku taas Põhivõistlusprogrammis, kus tema filmil “Võõras” toimub Euroopa esilinastus. Film on Kasahstani poolt esitatud selle aasta parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Inimese ja looduse keeruline ning samas paratamatu suhe on Tursunovi lugudes alati kesksel kohal ning seda ka “Võõras”. Samas on ka tegu režissööri kõige poliitiisema teosega, sest lugu algab 1930ndatel, kui Nõukogude Liitu kuuluvas Kashstanis algab kollektiviseerimine. 9-aastane Elias kaob pärast isa surma jäljetult metsa ning ilmub taas välja suureks kasvanud mehena, kes aeg-ajalt külaelanikega läbi käib. Uus ajalooline epohh - Teine maailmasõda ning sellega kaasnennud meeste rindekohustus - muudab aga mehe ja külaelanike suhted varasemast keerulisemaks.

Tursunovi lugu jälgib ühe mehe vastasseisu vägivaldsele Süsteemile, mis inimesi vastu nende tahtmist organiseerida tahab. Siin ei räägita tegelikult mitte ainult Nõukogude Liidust kui ühest konkreetsest ajaloolisest repressioonisüsteemist, vaid üldiselt inimese suhtest inimeste poolt organiseeritud kooslustes, olgu selleks impeerium, riik, küla või perekond, kus meid mingitele käitumismallidele ja traditsioonidele allutatakse ning mingit sorti võimumängudesse kistakse.

Filmi võrratud looduskaadrid Eliase loomulikust elukeskkonnast tuletavad meile meelde, et vabadus selle kõige puhtamal kujul on sisuliselt võimatu ideaal, mille välistab inimfaktori kohaolu. Võib-olla just sellepärast muutuvadki need, kes järeleandmatult sellest süsteemist end eemal üritavad hoida (ent tavaliselt paratamatult vägivaldselt sinna tagasi kistakse) imetlusväärseteks don-quijote’likeks dissidentideks, kes tuletavad meile meelde teatud tüüpi võimatuid, kuid siiski olulisi ideaale.

Osta pilet SIIT.

Kommentaarid
Tagasi üles