Neljapäeval esitles Kerttu pilkupüüdvas sädelevas pluusis kaubamärgiks kujunenud rastapatside lehvides oma värskeimat teost: raamatut «Seitse aastat seebiselt».
Kerttu Rakke kirjutas seebiseriaali kanepiuimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerttu enda kirjastuse Kadikas välja antud ohtralt fotodega illustreeritud raamat võtab 200 leheküljel kokku autori seitse eluaastat TV3 igapäevaseriaali «Kodu keset linna» kirjutamise ajast. Kerttu sai maha maailmas ainulaadse tööga: tootis ihuüksi igapäevaseebi käsikirja. Arenenud maailmas on sellise töö jaoks terved autorite kollektiivid.
Loomulikult on nii suur töö vaimselt kurnav. Rakke tunnistabki oma raamatus, et pingete maha võtmiseks suitsetas ta kanepit ning tarvitas ohtralt alkoholi. «Mul oli kindel diiler, ma ei suitsetanud mingit tänavapahna, mida grammikaupa võõrastele jagatakse ning mis kanepi maine alla tõmbab,» kirjutab autor. «Olen rääkinud mitmete kirjandusinimestega mujalt maailmast, kes on tunnistanud, et kerge pops aitab kirjatööle kaasa. [---] Tunnistan, et viiest hooajast vähemalt kolmandik oli pilves peaga kirjutatud (kuuendat hooaega kirjutades olin täiesti karske).» «Popsutamisest» räägitakse raamatus sageli ning tõstetakse esile kanepiuima häid külgi.
Lisaks KKLi igapäevaelu kirjeldamisele (mis on võib-olla kõige igavam osa sellest hoogsa sulega kirja pandud huvitavast raamatust) lahkab Kerttu oma suhteid ajakirjandusega. Mitmes kohas heidab ta meediale ette, et see tema kehavormidele liiga vähe tähelepanu pöörab. Kunstnik Navitrollaga elades otsustas ta oma rinnapartiid kohendada ning 2004. aasta 5. aprillil monteeritigi kirjanikule 150-grammised silikoonrinnad. Kogemus oli nii valus, et Rakke loobus lihasöömisest: «Poole tallekotleti peal sähvatas mulle pähe, et tallekesel oli ju ka väga valus siis, kui ta tapeti. Ja ma ei suutnud enam edasi süüa…»
Kerttu suureks pettumuseks avastas seltskonnameedia kohendatud rinnapartii alles 2005. aasta veebruaris. Samasuguse pettumuse pidi ta üle elama mullu sügisel Diana Klasi elulooraamatu esitlusel. Ehkki Kerttu oli siis juba kuuendat kuud rase, ei suutnud seda märgata ükski väljaanne, selle asemel püüdis paparatso objektiivifookusesse madalalõikelistest teksadest uhkelt välja punnitava pepu.
Eriline kana on Kerttul kitkuda Elu24 ning portaali peatoimetaja Anu Saagimiga. Kirjanik läheb nii kaugele, et kahtlustab: Saagim soovib temaga lesbilisse suhtesse astuda. Siinkohal võime Kerttut rahustada: tasakaalustatud kvaliteetportaali töötajad ei luba endale mingil juhul ajakirjanduseetika niivõrd räiget rikkumist. See oleks ju sama, kui arst magaks oma patsiendiga või veel hullem, loomaaiatöötaja Aleksander Turovski astuks seksuaalvahekorda mõne oma hoolealusega. Küll hoiatab Elu24 meditsiinitoimetus: pikaajalise kanepisuitsetamise tagajärjeks võivad olla pettekujutlused ning paranoiahood.
Intelligentse ning andeka kirjanikuna on Kerttu suutnud elus läbi lüüa. Kindlasti on kõige haaravamad leheküljed raamatus need, kus ta kirjeldab oma seebiseriaalist väljapoole jäävat elu. Need lõigud annavad eheda reportaaži 00ndate aastate elukaptenite maailmast. Autor kirjeldab, kuidas tal 2006. aastal tekkis sügav vastastikune sümpaatia Marbellas elava endise mafiooso Toomas «Lumehelbeke» Mändmetsaga. «Toomas Mändmets tuli minu juurde ja tutvustas end: «Mul on palju raha, tahad aidata seda raisata?»,» kirjutab Rakke.
Kuna sel aastal oli TV3 KKL projekti ajutiselt peatanud, pühendas Kerttu end ilukirjandusele ja kirjutas raamatut «Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud». Toomasega sõlmiti leping: mees toetab Kerttut rahaliselt, kui naine raamatut kirjutades teiste meestega ei maga. Nii sündiski. Kerttul oli võimalik ka oma Kia Rio vahetada Mercedes CLK 320 vastu, millega ta sõidab siiani (mõlemad on liisinguautod). See viis ta mõttele: «Ju ma siis olen voodis parem kui kirjutades – kirjutamise puhul ei olnud mulle pähegi tulnud, et võiksin Mercedese omanikuks saada…»
Selles seigas peitub õppetund kõigile eesti kirjanikele, kes kurdavad, et riik neid piisavalt ei toeta. Kerttu Rakke tõestab, et ka kirjutades võib riigi armuande nurumata väärikalt ära elada. Ise tuleb ka ikka mees olla!