Andrus Vaarik: Elu on parim meelelahutus!

Andris Tammela
, 24tundi tegevtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Vaarik.
Andrus Vaarik. Foto: Liis Treimann

Maris Balbat, Elukiri

Praegu 52-aastane Andrus Vaarik sai tuntuks juba noore näitlejana. Kesksetes rollides algul Noorsooteatris ja hiljem Draamateatris Mati Undi, Merle Karusoo, Priit Pedajase ja teiste käe all tõestas ta oma jõulist ja omapärast näitlejaannet. Erilist populaarsust lisas Andrus Kivirähki poolt ellu kutsutud vana sepa Ivan Orava roll.
 

2002. aastal oli Vaarik sunnitud Draamateatrist lahkuma, ja seda mitte omal soovil. Järgnes seitsmeaastane boheemlusest ja alkoholist märgistatud vabakutselise põli, mil ta tegutses peamiselt lavastajana. Väga hea näitleja Andrus Vaarik peaaegu kadus silmapiirilt.

50. sünnipäev tähistas Vaariku elus otsustavat pööret. Ta loobus alkoholist. Aasta pärast kutsus Elmo Nüganen ta Linnateatrisse näitlejaks. Kohe sai Vaarik mitu kandvat ja keerukat rolli nii koduteatris kui ühenduses R.A.A.A.M. ning tema näitlejaanne taasavanes plahvatuslikult.

Tööd on Andrusel praegu tihedalt. Üht nüüdisaegse dramaturgia keerukamat rolli – George’i Edward Albee näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi?“ – mängis ta nii siinsele intervjuule eelnenud kui ka järgnenud õhtul.

Kas selle rolli mängimine on väsitav?

Jah, väsitav, aga see on hea väsimus. Vastutus on väga suur, see näidend kuulub kindlasti eelmise sajandi kõige paremate hulka. Samas vastutus stimuleerib ka.

Mängite seda lavastust väikeses ruumis, publik istub paari meetri kaugusel ümber mänguplatsi. Kas nii on raskem mängida kui suurel laval? Harjub ära?

Ei harju. Mingi tasemeni harjub, aga mind häirib alati, kui ma näen etendusel istumas tuttavat inimest. Mu pilk võib sekundi murdosa jooksul ta fikseerida, ja juba ma kujutan ette, kuidas ta mu mängu hiljem kommenteerib ja võib-olla mõne sapise arvustuse kirjutab. Ma lähen sedasi nagu rea pealt ära…

Abstraktse publiku puhul on mul lihtsam nende ootustele vastata. Muidugi, soov kõigile meeldida ongi edutuse valem. Ma tean niikuinii, et mingi protsent publikust ei võta mind vastu. Ma ise ka ei võta paljusid häid näitlejaid vastu. Lihtsalt ei teki seda keemiat või ta ei ole minu tüüp.

Olite seitse aastat vabakutseline ehk teiste sõnadega vaba inimene. Möödunud sügisest olete Elmo Nüganeni kutsel Linnateatri näitleja. Kuidas uus elu istub?

Väga hästi. Eks ma hakkasin muidugi vaimselt lodevaks jääma, sest vabakutselise elu on väga mugav. Need seitse aastat läksid mul õnneks, tööd oli. Aga ikka valid endale mugavamaid ülesandeid.

Mina kui lavastaja ei ole lavastaja suure algustähega, olen ikka rohkem näitleja, lavastaja olen olnud lihtsalt paremate tööde puudumisel. See aeg oli tore – aga hakkas igavaks minema.

Linnateatrisse läksin esiteks selleks, et saada kultuurikeskkonda, mis sunnib mõtlema, ja teiseks, et saada nõudlikumaid professionaalseid ülesandeid.

Mul vedas ka sellega, et sain seal Šapiro käe all õppida sisse ühe rolli tema lavastuses „Nii see on (kui teile nii näib)“. Teha tööd Šapiroga on olnud minu unistuseks, tema on minu teatrietalon.

Kuidas teid Linnateatris vastu võeti?

Tulin siia nagu lapsepõlvekoju – olen siin ju Noorsooteatri ajal olnud. Eks ma olen uus poiss ja püüan püüdlik olla – isegi ülipüüdlik. Mul on siin tore, sest Elmo Nüganeni loodud ja temast tulenev üldine vaimne ja professionaalne õhkkond ei lase lõdvaks muutuda.

Vabakutselisena olite põhiliselt lavastaja.

Ma mängisin lavastajat! Enam-vähem professionaalse näitlejana tuli lavastaja mängimine mul üldiselt usutavalt välja. Ega ma ole esimene: Eestimaal on ennegi päris edukaid lavastajaid olnud, kes on tegelikult näitlejad ja mängivad lavastajaid. Neid lavastajaid, keda ma tõeliselt lavastajateks pean, on meil väga vähe.

Mis on aastatega näitlejatöös muutunud?

Räägitakse ikka, et lavale minnakse mängima kedagi teist, aga nüüd ma olen hakanud vaatama, et lavale minnakse mängima iseennast. Olema see, kes päriselus ei julgeta olla, olema päris ise. Ja see töö muutub nagu veel rafineeritumaks, täpsemaks.

Olete ühes kunagises intervjuus öelnud, et tahaksite mängida Elmo Nüganeni käe all. Nüüd see unistus lavastuses „Meie, kangelased“ täitus. Kas see oli raske töö?

Jah, see oli väga hea ja raske töö. Raske selles mõttes, et ma ei olnud kindel, kas ma väärin usaldust ja kas olen nii nõudliku projekti jaoks juba vajalikus vormis. Aga Elmo valdas materjali ja kogu prooviprotsessi väga hästi ning programmeeris asja nii, et kõik finišeerus esietenduseks.

Olite ainus näitleja selles trupis, kes oma rolli eest preemia sai.

Jah, sain esimest korda Eesti Teatriliidu aastapreemia!

„Kes kardab Virginia Woolfi?“ tegite bulgaarlasest lavastaja Mladen Kiselovi käe all, kes on Moskvas õppinud, pikka aega Ameerikas lavastanud ja elab nüüd Eestis. Mis keeles töö käis?

Vene ja inglise keeles. Kiselov oli meil proovides skisoidses seisundis, sest noorem põlvkond ei oska ju enam vene keelt ja ka meie Epp Eespäevaga, kes mängib Marthat, oleme selle osaliselt unustanud. Kiselov oli skisoidses seisundis ka selles mõttes, et ühelt poolt oli tal Venemaal omandatud Efrose kool ning teiselt poolt Ameerikas 20-aastase töötamisega saadud ameerikalik pragmatism. Lisaks lõunaslaavi temperament. Oi, mulle meeldis temaga töötada!

Kas olete „Virginia Woolfi“ George’i näinud ka teiste näitlejate esituses?

Aarne Üksküla George’i olen näinud vist 8-9 korda. Hääletasin 1977. aastal Tallinnast Pärnusse teisele esietendusele. Ma sain seal ikka tohutu elamuse, täieliku katarsise. Ja vaatasin teda veel ja veel.

Ütlesin hiljuti Ükskülale, et ta tegi selle rolliga minu eest kolmveerand tööd ära. See Üksküla mäng on mul salvestunud, nii et kui ma etendusel väsinud olen, siis ma tunnen, et Üksküla mängib minu eest. Mul on täpselt Üksküla intonatsioon. Sellest ei saa keegi teine aru, aga ma ise saan. Ma ei ole näinud Hendrik Toomperet NO-teatris, kes on ka George’ina kindlasti väga hea.

Kui kaua nüüd olete karsklane olnud?

Kaks ja pool aastat. Ma kindlasti proovin kunagi alkoholi veel, et näha, kuidas see mulle nüüd mõjub. Tegelikult võib ju igal hetkel jooma hakata, aga ma ei tunne seda ohtu praegu.

Kas või kuidas alkohol loomingut segas?

No muidugi segas! Alkoholist stimuleerituna võis olla geniaalseid etendusi, aga stabiilsust ei olnud. Ja oli ka halbu etendusi. See ei ole professionaalne. Minu pärast ei jäänud etendusi ära, aga tülikas partner olin ma küll. Need etendused olid kolleegide ees vabandamist väärt. Paaril-kolmel etendusel ei olnud minuga rõõm koos töötada.

Mida ütleksite noortele meestele, kes kalduvad alkoholismi?

Olge ettevaatlikud, teie norm saab ühel päeval täis! See võib juhtuda ootamatult, kui raku koostis pöördumatult muutub ja organism hakkab ise mürke tootma.

Üldiselt ma ei kahetse seda perioodi oma elus. Alkohol sobis mulle hästi, mulle väga meeldis see toime. Mul on lihtsalt vedanud, et siseorganid on vastu pidanud ja taastunud. Ja ma ei ole ka nii suitsiidset tüüpi, et lähen alkoholijoobes mingeid inimkatseid tegema.

Kas tänaste noorte näitlejate hulgas on alkoholitarbimist vähem?

Jaa, palju vähem. Ilmselt on teisi lõõgastumise võimalusi. Peale tuleb põlvkond, kes enda teadvustamise hetkest juba austab ja armastab ennast. Maailm on tema jaoks, mitte tema maailma jaoks. Aga kellel see geen sees on, peab ikka ettevaatlik olema.

Olete noorukieast peale püüelnud näitlejaks saamise poole, kuid sellel teel on ka takistusi olnud: lavakunstikooli saite sisse alles teisel katsel, vahepeal töötasite Draamateatris Merle Karusoo käe all inspitsiendina.

Jah, jälle vedas! Karusoo oli selline kõige paremas mõttes „noor vihane mees“. Ta oli väga radikaalne. See oli ikka äärmiselt hea elukool. Karusoo pani inspitsiendi mängima, ja küllalt olulisse episoodi.

Järgmisel korral sain juba lavakasse sisse. Siis ma kuulsin kusagilt, et vastuvõtukomisjoni kuulunud Karusoo oli teatrikooli juhile Ükskülale öelnud: selle poisi toon mina! Ma põdesin neli aastat, et Üksküla ei oleks mind tegelikult võtnud, et ma Ükskülale ei meeldi…

Saite juba teatrikooli ajal tuntuks nii oma põneva pürjermeistrirolliga „Draakonis“ kui ka Karusoo lavastuses „Olen 13-aastane“. Teatris tehtud töödega tuntus aina süvenes. Mis maitse on tuntusel: on see magus?

Muidugi on see noorest peast magus! Ja ega ma ole sellega päris ära harjunud siiamaani. Ma ju näen, kui inimene mind ära tunneb. Ma ei julge nagu ikka veel päris ise olla, ma püüan tema abstraktsetele ootustele vastata ja esitan talle seda Andrus Vaarikut, keda tema minu arvates näeb. Tobedus täiesti, aga... Hea, et ma ennast päris põhja ei joonud – kuulsus oleks võinud pähe lüüa.

Teie üks olulisemaid lavastajaid on olnud Mati Unt. Kes oli Mati Unt teie arvates inimese ja lavastajana? Kas te olite sõbrad?

Me olime sõbrad, jah. Mati oligi selline inimeste ja suhete kollektsionäär. Mati tahtis inimesi endale väga ligi, näiliselt.

Tal oli näitlejatest oma tiim.

Jah, ja ta oli väga armukade selles suhtes. Selle all kannatasid kindlasti muud suhted, kannatasid abikaasad ja lapsed. Teatritöö käib ikka 24 tundi ööpäevas, ja ega see abikaasade ja laste suhtes väga õiglane ole.

Aga töö Matiga oli nagu semester ülikoolis. Kas sa seda alati vastu võtta suutsid, aga ta vähemalt pakkus. Ta oli lahke kogemusi, eruditsiooni ja ka oma väga originaalseid mõtteid jagama.

Kahjuks läks ta liiga vara. See auk, mis temast jäi, on väga suur.

Teine teie jaoks tähtis lavastaja oli Merle Karusoo. Kuidas teda iseloomustaksite?

Karusoo vastutustunne ja -võime elu, teatri ja kolleegide ees on äärmiselt suur, selles mõttes on ta lavastaja-pedagoog. Ta suudab süveneda igasse inimesse, ta oskab mõelda. Tema jaoks on mõtlemine mõnus. Ta suhtleb inimestega täiesti süsteemselt, kõige paremas mõttes. Ta teab kõiki näitleja eelmisi rolle ning oskab panna neid süsteemi ja talle kasulikku arendusse.

Kuivõrd on lavastajad teie maailmapilti mõjutanud?

Ega ma enda isiklikke arenguid ja kogemusi väga hästi teoreetiliselt sõnastada oska. Saan aru, et Karusoolt olen ma pärinud igatsuse meetodi, süsteemsuse järele. Undi käest olen saanud algsed käsitööoskused. Ma ei valda ise meetodit, aga vähemalt mingil tasandil püüan mõelda Stanislavski vaimus.

Aga Undi käest olen saanud kõige rohkem selle arusaama, et kultuur on lõbus, kultuur on tore, kultuur on antud meile meie elu rikastamiseks, meie elu huvitavamaks muutmiseks.

Olite abielus Ülle Vaarikuga, teil on temaga tütar Marta Vaarik. Kas see kooselu kestis kaua?

Üle kümne aasta.

Millised on teie suhted praegu?

Oi, me oleme nüüd väga head sõbrad! Ta on mulle kohutavalt suureks abiks minu maakodus, ta on selle täiesti ära renoveerinud, on selle oma südameasjaks võtnud. Meil oli nii-öelda ühine lapsepõlv ja laste lapsepõlv: Üllel oli ka enne meie abiellumist tütar, kes oli seitsmeaastane, kui me kohtusime. Praegu on ta 34-aastane ja ootab oma esimest last.

Teie tütar Marta Vaarik on ennast atraktiivse noore naisena üldsuse teadvusse viinud. Ka tema pürgib näitlejaks. Kahel korral pole ta lavakunstikooli sisse saanud, aga on ju ka teisi teatrikoolituse võimalusi.

Las ta ise vaatab. Ma arvan, et ta ikka proovib veel.

Kas maakodu Läänemaal Pivarootsis on teie isa ehitatud?

Isa ehitas 40 aastat tagasi sinna mere äärde suvila. Talvel seal elada ei saa.

Olime vennaga kõik suved Pivarootsis. Kolm kilomeetrit edasi elas üks tädi Liine, kelle juurest käisime piima toomas ja päevas korra end näitamas, et me pole ära uppunud. Kolmteist aastat tagasi Liine suri ja maja jäi tühjaks. Mõtlesin, et ostan selle maja isale, kellel oli ametikorter linnas. Isa siiski ei julgenud oma tervise pärast talveks maale minna. Seejärel seisis maja kolm aastat tühjalt ning siis ütles Ülle Vaarik, et tema võtab selle ette, niikuinii jääb see lõpuks lastele. Nii et see on suures osas tema projekt.

Kas teie vanemad on surnud?

Jah. Ema suri kevadel. Ka vend Madis on surnud.

Isa jättis ema maha, kui ema insuldi tõttu voodisse jäi. Meie olime siis kusagil kümne kandis. Ema paranes suurelt osalt sellest insuldist ja sai hakkama, kasvatas meid suureks. Ema koolitas mind, kuigi ega ta uskunud, et minust näitleja võiks saada. Ta oli ikka tõeline maanaine. Kui teatrikooli lõpetasin, ütles ta: vaata ikka mõni muu amet, kas või elektriku oma, et sa nälga ei jääks!

Aga ta oli väga õnnelik, väga uhke oma poja üle. Ta oli üks lõpmata vahva naine.

Kui ta 85-aastasena suri, oli ta juba väsinud, huvi elu vastu hakkas raugema. Ema lahkus nii väärikalt, nii rahulikult, nii leplikult… Surema õpetas ta mind küll.

Ma vaatasin, kui mõistlikult me oleme programmeeritud selles mõttes, et elujanu hakkab pikkamööda ära kaduma. See on väga õiglane. Tunnen enda puhulgi tegelikult, kuidas aktiivne uudishimu ja huvi elu vastu hakkab atrofeeruma. Püüan seda siiski kuidagi toita ja elus hoida, tal sabast kinni hoida: ära kao veel ära! Kui mulle midagi meeldib, siis ma püüan seda meeldimist enda sees veel suuremaks teha või hoian temast nii kõvasti kinni! Harva, kui mulle midagi meeldib, aga kui meeldib, siis hirmsasti. Mulle meeldib, et mulle meeldib!

Te elate praegu üksinda?

Mina elan üksinda praegu jah.

Üksielamisel on kindlasti omad plussid, aga kas ka mingid miinused?

Ma ei tunne, et mul oleks midagi puudu. Ma olen ju alati elanud teistega koos – ema-vend-naine-lapsed – ja ma ei ole sellest üksiolemisest tüdinenud. Kui ma mõned aastad tagasi kolisin ateljeepinnale Stockmanni kõrval, siis ärkasin pikka aega – ja ärkan siiani – õnnelikuna, et ma ärkan üksinda. Mu amet sunnib väga palju suhtlema, lihtsalt ei suuda olla piisavalt tähelepanelik sõprade ja kallite inimeste suhtes.

Kui arvestada 79-aastase Ita Everi hiljutist hiilgerolli „Augustikuus“, siis võib öelda, et suure ande puhul ei ole loomingul vanusepiire. Kas te läheksite ise teatrist ära, kui pensioniiga kätte jõuab?

Ei, ma ei usu. Muidugi, kui väga viletsaks jään, siis ma loodan, et minus säilib vajalikku enesekriitilisust. Aga kui jalad liiguvad ja mälu funktsioneerib, siis vanainimene võib laval väga huvitav olla. „Rosenkrantzis ja Guildernsternis“ on üks tore lause. Vana näitleja küsib: “Mis juhtub vanade näitlejatega?“ – „Ei tea.“ – „Midagi ei juhtu. Edasi mängivad.“

Annaks jumal. Mul ei ole mingeid pensionisambaid, loodan, et ma ise olen oma pensionisammas.

Kas oleksite valmis veel estraadi tegema?

Jaa, rõõmuga, kui oleks materjali. Ja ei saa öelda, et ma seda ei tee, sest Ivan Orav ikka tõuseb aeg-ajalt surnuist ja kui vaja on, tuleb ta tagasi nagu Kalevipoeg rasketel aegadel. See Kivirähki „Orav ja Meri“ on siiamaani elus. Me läheme Egon Nuteriga nüüd detsembri alguses Austraaliasse ESTO-le seda mängima.

Kas komöödiat mängides on kaif draama mängimisest tugevam – ses mõttes, et tagasiside publikuga on tuntavam?

Ei tea, selle tagasisidega on keeruline värk. See, mis on näitleja arvates saali üksmeelne mürisev naer, ei ole sageli üldse üksmeelne. Naerab 30%, 30% on ükskõiksed ja 40% tunnevad piinlikkust selle üle, mida sa teed. Aga kui saalis on haudvaikus, siis on see sada protsenti. Siin on kvalitatiivne erinevus. Kui ma „Virginia Woolfis“ tunnen, et mul lähevad lõpus silmad märjaks poja pärast ja ma ei näita seda publikule, hoian seda tagasi, siis seda saali haudvaikust ei vahetaks ma kestvate aplauside vastu.

Kas teie arvates on igal heal näitlejal olemas ka koomikusoon?

On ikka. Või ma ütleksin tegelikult vastupidi. Koomik ongi hea näitleja. Ma võib-olla usaldaksin koomikule Hamleti rolli, aga tugevat Hamletit klouni situatsiooni ei paneks.

Huvitav, mida teeks Peeter Oja Hamletina?

Ma ei tea, kas tal oleks endal selleks julgust, aga ma paneks ta sellesse rolli küll. Ei tea, mida Peeter ise mõtleb: kas viinamarjad on juba väga hapud või unistab ta sellest vahel. Viimati oli tal mitte väga nõudlikke ülesandeid Vana Baskini Teatris. Ta võiks tõesti särava come-back’i teha.

Mida te teete, kui te ei tegele teatriga?

Loen. Kõpitsen oma maja juures. Ma olen algaja roosikasvataja. Selle aiaga on päris palju tegemist. Püüan ikka vahel teatris ka käia.

Otsin ikka paaniliselt, millest veel vaimustuda. Püüan mõnda filmi vaadata, käin mõnel kontserdil. Mul tekkis mõte, et kui ma Austraaliasse lähen, ostan endale uue korraliku sülearvuti ja võib-olla kirjutan midagi…

Mulle tundub, et te olete oma elukeerukuste juures säilitanud optimistliku meele.

Ei tea, ma olen ehk piisavalt ebaintelligentne, et mitte süveneda mingitesse eksistentsiaalsetesse ängidesse. See on ilmselt mu õnn. Ja ma olen ikka aru saanud, et teadaolevatest vaba aja vormidest on elu parim meelelahutus. Surnud jõuad olla kauem kui elus! Nii et kui vähegi elurõõmu jätkub, siis hakkame mossitama pärast surma!

Milliste inimestega teile meeldib suhelda?

Aastatega hakkad kartma uusi sõpru ja uusi tutvusi Ei suuda olemasolevategi sõprade suhtes piisavalt hoolikas olla. Aga kui ma jälle tutvun mõne uue inimesega, siis olen nii rõõmus selle üle. Ma tõesti olen juba selles eas, et ei vihasta inimese peale, kes mõtleb minust kardinaalselt erinevalt. Ma ikkagi üllatun – ja üllatun isegi meeldivalt. Ma olen aastatega tolerantsi õppinud ja mulle meeldivad igasugused inimesed.

Kas teil on olnud elus ränki konflikte?

Tegelikult ei ole. Selles mõttes ma olen argpüks ka, püüan juba eos konflikte vältida. Tänu sellele on mul jäänud mõned suhted segaseks, oleks vahel pidanud radikaalsem olema. Tihtipeale ei oska ma „ei“ öelda. Ütlen inimesele „jaa“ sellepärast, et ma ei taha talle halba tuju teha. Ja siis ma juba paari hetke pärast kahetsen ise seda.

Mis on teile elus kõige rohkem kaifi pakkunud?

Oi, ei tea! Lapsepõlves väravaposti otsast, pea ees, lumehange hüppamine!

Ma naudin hommikuid kohvi ja sigaretiga oma hoovi peal. Naudin head etendust. Naudin, kui mu lähedased on õnnelikud. Naudin head muusikat. Naudin vaikust.

Märksõnad

Tagasi üles