USA teadlase arvates leidis ta märke naaberuniversumi kohta

WMAPi pilt mikrolaine-taustkiirgusest

FOTO: Wikipedia.org

USA California tehnoloogiainstituudi (Caltech) teadlase Ranga-Ram Chary avastas enda sõnul kosmilise mikrolaine-taustkiirguse kaardi põhjalt tehtud arvutimudelis kohti, kus reliktkiirgus oli võimsam, kui see oleks pidanud olema.

Chary arvates viitavad need kohad meie universumi ja naaberuniversumi kokkupuutepunktidele, edastab Yle.

Chary kasutas nii NASA kosmilise mikrolaine-taustkiirguse uurimisaluse WMAP kui ka Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) Planck teleskoobi abil kogutud andmeid kosmilise mikrolaine-taustkiirguse kohta.

Kosmiline mikrolaine-taustkiirgus ehk reliktkiirgus pärineb Suure Paugu järgsest ajast, mil meie universum oli praegusest märgatavalt tihedam ja kuumem.

Taustkiirgus tekkis oletatavalt umbes 380 000 aastat pärast Suurt Pauku, mil Universumis algas temperatuuri langemise tõttu aatomite moodustumine. Varasem mateeria oli aatomite tekkeks liiga kuum.

Chary kinnitusel ilmnes taustkiirguse põhjalt tehtud mudelis ebakorrapärasusi, mida ei oleks tohtinud seal olla.

«Tegemist võib olla kahe universumi kokkupuutepunktidega. Kaks universumit puutuvad kokku nagu seebimullid,» teatas uurija.

Chary teooria põhineb ideel, et pärast Suurt Pauku tekkinud universumi kiire laienemine ei aeglustunud, vaid jätkus, mille tagajärjel tekkis aina uusi universumeid.

Osas uutes universumites kehtivad hoopis teised seadused ja reeglid kui meie omas, osas on aga meie universumiga sarnased kosmilised seadused. Need universumid on mõnes mõttes üksteise koopiad ning mis juhtub ühes, juhtub ka teises.

Teooria järgi asuvad need universumid üksteisest väga kaugel ja selle tõttu on võimatu saada täpseid andmeid selle kohta, mis toimub teistes universumites. Kui ka universumite piiri saaks mingil viisil ületada, siis teisest universumist info jõudmiseks meie omasse kuluks väga-väga-väga palju aega. Isegi valguskiirusel liikuval infol kuluks selleks aeg, mida ei ole inimõtlemise abil võimalik hoomata.

Kümme aastat tagasi käidi esmakordselt välja teooria, et universumeid on palju ja nende kokkupuutekohad jätavad jälje kosmilisse taustkiirgusse.

Neid jälgi otsiti mitmete teleskoopide abil, kuid ei leitud.

Chary arvates näitas tema arvutimudel, et need kokkupõrkejäljed eksisteerivad ning need tekkisid vaid sadade tuhandete aastate jooksul pärast Suurt Pauku.

Mitte kõik astronoomid ja astrofüüsikud ei ole Chary teooriaga nõus, sest nende arvates on selles mitmeid kitsaskohti.

Näiteks Cambridge`i ülikooli teadlase Jens Chluba arvates on Chary leitud taustkiirguse ebatavalisus pärit meie oma universumist, olles kosmiline tolm ning ei viita teisele universumile.

Chuluba sõnul saab taustkiirguse kohta käivat informatsiooni tõlgendada mitmel viisil, mis on üksteisega tegelikult vastuolus.

Ta lisas, et Chary peaks oma teooria kohta tegema veel selgitavaid mudeleid.

Chary sõnul on ta teoorias nõrku kohti ning ta on valmis oma teooriaga edasi töötama, et leida veel märke universumite kokkupuutepunktide kohta.

Kehtiva teooria kohaselt järgnes Suurele Paugule kohe kiire paisumine, mis toimus valguse liikumise kiirusest kiiremini.

Kiiruse tõttu jäi universumisse temperatuuri- ja tiheduserinevusi, mille tõttu said tekkida aineosakesed. Neist osakestest hakkasid moodustuma galaktikad, tähed ja planeedid.

Wikipedia: Suur Pauk (inglise keeles Big Bang) oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,8 miljardit aastat tagasi: Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis Universumi alguseks.

Suurest Paugust umbes 300 000 aasta võrra hilisemast seisundist annab tunnistust kosmiline mikrolaine-taustkiirgus ehk reliktkiirgus: tol ajal omandasid mikrolainetaustkiirguse footonid absoluutselt mustale kehale omase kiirgusspektri.

Tagasi üles