Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Harva esinev psüühikahäire, mis paneb inimesed uskuma, et nad on surnud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Artikli foto
Foto: Vida Press

Harva esineva Cotard´i sündroomi, mida tuntakse ka kui jalutava surnukeha sündroomi, all kannatajad arvavad, et nad on surnud

Cotard´i sündroomi on diagnoositud vaid paarisajal inimesel, edastab Daily Mail.

Seda seostatakse sügava depressiooniga ning see ilmneb erinevatel viisidel. Üks neist on, et inimene tunneb, et ta jäsemed ei liigu enam.

Teada on Cotard´i sündroomi patsiente, kes on surnuks nälginud, kuna nad on tundnud, et ei vaja enam süüa. Samuti on neid, kes on end happega põletanud, saamaks lahti nii-öelda lihakehast.

Üks selle sündroomi all kannataja oli teismeline Briti tüdruk Haley Smith, kes ühel päeval koolis olles tundis, et ta ei ole enam elus.

Ta läks kooliarsti juurde, kes ei leidis, et ta tervis on korras ja saatis ta koju puhkama, arvates et tegemist on lihtsat väsimusega. Teel koju möödus tüdruk surnuaiast ja tal tekkis igatsus olla koos sinna maetutega.

Smithil oli see sündroom paar aastat ja see mõjutas ta elu kõiki aspekte. Ta ei suhelnud enam sõpradega, käis harva koolis ja oli sageli surnuaial.

Tüdruku sõnul leevendas ta oma seisundit elavate surnute ehk zombie-filmide vaatamisega.

«Zombie´d olid nagu mu pereliikmed, tundsin end nende seas hästi,» meenutas tüdruk.

Hiljem ta paranes ega pidanud end enam surnuks.

Sama sündroomi all kannatab ka 30-aastane Esmé Weijun Wang, kes arvab, et on surnud.

«Olin lennureisil ja minestasin. Kui teadvusele tulin arvasin, et nüüd on hauatagune elu. Pidasin ka oma peret surnuks,» selgitas naine.

Ta ei suutnud tavapäraselt enam edasi elada, tahtis loobuda töötamisest, rääkimisest ja isegi söömisest.

«Tundsin elavat hoopis teises maailmas kui teised, elu ei olnud minu jaoks enam olemas,» lisas Wang.

Cotard´i sündroom sai nime prantslasest neuroloogi Jules Cotard`i järgi, kes seda 1880. aastal esimesena kirjeldas.

Cotard´i patsiendiks oli siis naine, kes arvast, et tal ei ole aju, närve ega siseelundeid ehk ta on surnud.Naise arvates oli temast järel vaid nahk ja skelett, mis lagunesid.

Cotard´i sündroomi täpsed tekkepõhjused ei ole teada, kuid on leitud, et sellega seostuvad mitmed teised psüühikahäired.

Esmé Weijun Wangil diagnoositi näiteks bipolaarne häire. Naise arvates võis tal Cotard´i sündroomi tekke üheks põhjuseks olla varem põetud borellioos.

USA tuntud psüühikahäirete ekspert Max Colthard sõnas, et selle sündroomiga võivad olla seotud autismi ilmingud. Autistid ei tunneta sageli teiste inimeste emotsioone, neil endal ei ole emotsioone ning nende jaoks on elu staatiline.

Mitmed Cotard´i sündroomi all kannatajad on kirjeldanud haiguse tekkides emotsioonide kadumist.

Haley Smithi juhtumil aitas teda õige teraapia ja enda positiivne mõtlemine, kuid on neid, kellele teraapia ei mõju.

«Järsku hakkasin uuesti tundma lõhna, kuulma helisid ja nägema värve. Siis sain aru, et ma olen elus,» selgitas tüdruk.

Neuroloog Jules Cotard´i patsient ei paranenud ja suri lõpuks nälgimise tagajärjel.

Tagasi üles