/nginx/o/2015/09/05/4454869t1hf83f.jpg)
Linnar Priimägi postitas täna oma Facebooki kontole vihase teksti, kuna Kadrioru Saksa Gümnaasiumis leidis aset ebameeldiv vahejuhtum.
Linnar Priimägi: käin nagu lits lapsega, ei tea kuhu panna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postituses seisab kirjas:
«Nädal aega olin ma ette valmistanud oma tänahommikust tundi Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Oma viimast neist seitsmest, mis ma lubasin seal teisipäeva hommikuti pidada. Ma oleksin rääkinud Thomas Manni novellist «Mario ja võlur». Mul oli kaasas üks raamat tüübile, kes mind kõige tähelepanelikumalt kuulas ja kelle ma oleksin oma üliõpilaseks kutsunud. See raamat oli muidugi Stendhali «Punane ja must». Ma lähen pidulikult pidama oma viimast tundi ja aula uks on kinni. No mida munni? Kas majas on direktor või ei ole? Mis toimub? Kas see on Saksa kool või pordumaja? Miks mind kutsuti, et alandada või direktriss Imbi Viismaa jagab siin hingedepäeva puhul soovitusi, et süüdake küünal ja olge lahked. Aga kuule, Imbi, tee ikka enne oma aula uks lahti, siis hakkame küünlaid süütama ja nõnda edasi. Ah, mul oli Thomas Manni novelli kohta midagi uut öelda, mida germanistid ja kirjandusteadlased pole märganud tähele panna. Nüüd ei ole mul seda kellelegi öelda. Käin nagu lits lapsega, ei tea kuhu panna.»
Kas selline vahejuhtum oleks ka teid niiviisi vihastanud?