Kristiina Ojuland: loodetavasti ei pea me tulevikus häbenema oma riigipea poliitilise impotentsuse ja teovõimetuse üle!

Kristiina Ojuland ja Toomas Hendrik Ilves Foto: Kristjan Teedema / Eero Vabamägi

Rahva Ühtsuse Erakonna esimees Kristiina Ojuland avaldab oma seisukoha seoses Eesti pagulas- ja julgeolukupoliitikaga.

Allolev avalik kiri on adresseeritud eelkõige Hr. Toomas Hendrik Ilvesele, keda Ojuland kutsub üles sekkuma aktiivselt ja jõuliselt, ohtlikuks ja väljakujunemata pagulas- ja julgeolekupoliitikasse ning võtmaks vastutus Eesti rahva turvatunde ja riigi moraalse lagunemise ees. «Eesti Vabariik vajab presidenti, nüüd ja kohe!» on Ojuland veendunud.

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves

Oleme sunnitud Teie poole pöörduma sügavas mures Eestimaa saatuse ja käekäigu pärast. Usume, et Teie soovite teha oma rahvaga koostööd. Rahvaliikumine Eesti Poolt ja Sihtasutus Euroopa Rahvusrinne saatsid Teile k.a. oktoobri alguses avaliku kirja, milles tegime ettepaneku viia Eestis läbi rahvahääletus selleks, et peatada kvoodipõhine pagulaste vastuvõtmine ja massiimmigratsioon, mis tuleb Lähis-Idast ja Aafrikast.

Samuti nõudsime, et Eesti valitsus asuks viivitamatult riigi piiride mehitatud ja relvastatud kaitsele, kaasates selleks ka endisi piirivalvureid ja Kaitseliitu. Seni ei ole me kuulnud ega näinud Teie vastust. Riigipeana olete andnud vande täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks. Teie viimase aja väljaütlemised kõnelevad aga millestki muust kui Eesti rahvuslike huvide kaitsest.

Kutsume Teid ja vabariigi valitsust üles konstruktiivsele dialoogile oma rahvaga ning vastumeetmetele, mis seotud hoomamatu illegaalse immigratsiooniga Euroopasse. Kui riigipeana suudaksite jääda objektiivseks, end hetkeks pöörata näoga rahva suunas ning mõista nende murede ja valude tagamaid, siis ehk oleks lootust ka positiivsemateks arenguteks poolte vahelisel mõistmisel.

See, mis hetkel toimub Euroopas ja millises valguses kõige selle taustal paistab Eesti valitsuse tegevusetus Eesti huvide kaitsel, on rohkem kui murettekitav. Amatöörlik ja tihti pelgalt formaalne pagulaspoliitika formaat ei ole jätkusuutlik.

Suutmatus ja soovimatus näha ilmseid ohumärke ei lase õppida teiste vigadest, vaid Eesti suundub järjekindlalt ja vankumatult pöördumatusse hävingusse. Hävingusse, mida ei ole võimalik ravida plaastri ega hea sõnaga ja mis tekitab sügavaid ning valulikke haavu järgnevatele põlvedele. On üsnagi tõenäoline, et sellest tragöödiast enam kunagi ei paranetagi.

Kui mitmed Euroopa suurrahvad ei pea muretsema nii tõsiselt oma rahvuse, kultuuri, traditsioonide või emakeele säilimise pärast ning suudavad suuri ülalpeetavate masse kanda, siis väikerahvaste jaoks on see lõplik hävitav löök. Seega tuleb probleemi suhtuda ülimalt kriitiliselt ja kõrgendatud tähelepanuga just väikeriigi seisukohalt ning mitte rakendama ja eeskujuks võtma suurriikide suhtumist. 

Meid on püütud suukorvistada läbi kallutatud peavoolumeedia ja kriminaalkoodeksi ähvarduste. Meile on peale surutud lembelugusid ning osavalt kujundatud pagulastraagika mutatsiooni empaatiavõime tekitamiseks. Kuid meie mure tuleviku pärast on siiras.

Ametlikud massiimmigratsiooni soosivad argumendid on osutunud farsiks või ülikergesti ümberlükatavateks manipulatsioonideks. Ei ole teiste seas aktsepteeritav argument ka asjaolu, et meile tuleb igal aastal sisse mitu tuhat sisserändajat ning väljahõigatud uusimmigrantide hulk oleks selle taustal märkamatu suurus.

Esiteks on nõukogudeaegne massiline sisseränne jätnud meie ühiskonda oma sügava jälje ning järgmine massiimigratsioon ähvardab juba tõsiselt põlisrahva jätta vähemusse meie omal kodumaal. Teiseks on antud juhul meie jaoks tegemist äärmusilku ja väga ohtliku sisserände liigiga ehk islamiusu kandjatega, kellel on raske kristlike väärtustega integreeruda või leppida.

Ning kolmandaks on esialgne pealesurutud number vaid rändekriisi jäämäe tipp, sest veel kümned miljonid on ootamas oma sissepääsu Euroopasse ning tõenäoliselt tekivad uued ja üha uued jaotuskvoodid. Ehk siis antud esialgset numbrit aktsepteerides avame uksed juba aina süvenevale ja suurenevale probleemide jadale.

Käib arusaamatu infosõda valitsuse ja rahva vahel, mille vahendid ja võimalused on aga kahjuks ülimalt ühepoolsed, sest jõud on väga erinevates kaalukategooriates. Infosõjas kaotab valdavalt see, kes räägib tõtt, sest tõde on alati tema piiranguks - valetajal ju igasugused piirangud puuduvad.

Demokraatia ei karda kunagi tõde, küll aga diktatuur, mis on järjest enam iseloomustamas meie riigivalitsejate käitumismudelit ja hoiakuid. Julgeme väita ja kinnitame, et Eesti  valitsuse liikmed või nende esindajad valetavad ja manipuleerivad faktidega rahva ees süüdimatult ja järjekindlalt, asendades tihti ühe esitatud versiooni järgmises sõnavõtus hoopis vastupidisega, sest hoomamatus valederägastikus sageli enam ei mäletata, kus ja mida sai «rumalale» publikule ette söödetud.

Oleme jõudnud olukorda, kus arvestatav hulk inimesi igatseb taga taasiseseisvumise alguse perioodi, kus me kõik koos nautisime põhiseaduslikke vabadusi. 25 aastat hiljem oleme jõudnud sinnamaale, et demokraatia ning sõnavabadus on kiirelt ja osavalt tõlgendatud vihakõnedeks või rassismiks, andmata endale aru, et need sildid on esile kutsutud just valitseva eliidi poliitikast ja suutmatusest oma rahvaga debatte pidada. Kas see on see Eesti, mille nimel me kunagi üheskoos võitlusi pidasime?

Kas see on see Eesti, mille üle me kunagi uhkust tundsime?

Poliitkorrektsuse nimel pingutatud väljaütlemised on viinud meid kõhulahtisusega võrreldavasse usalduskriisi, mis on muutnud tülgastavaks kõik, mis seotud poliitikaga, poliitikute või teiste kultuuridega. Sellise meelevaldsuse tõttu on kannatajateks ka meie külalistest võõramaalased, üliõpilased ja süütud kõrvalseisjad, kes varem meie tolerantsi ja külalislahkust pidevalt nautisid ning kõrgelt tunnustasid.

Peaminister ja valitsuse liikmed oma demagoogiliste väljaütlemiste ja fraasidega on viinud selleni, et õigekeelsussõnaraamat vajab kiiresti uut ja täiendatud trükki, mõistmaks elementaarset. Tekib põhjendatud, aga ka kiuslik arvamine, et need meelevaldsed eesti rahva eest otsustajad tegelikult ei tea, mida nad teevad ja milliseid pöördumatuid kahjusid meie rahvuse jätkusuutlikusele tekitavad. Küsimus ei ole enam «kas» vaid «kunas» me lakkame eksisteerimast toimiva rahvusriigina.

Valitsev eliit on ennast barrikadeerinud Euroopa kuritegelike määruste ja direktiivide varju, olles motiveeritud materiaalsetest hüvedest ning pannes kaalukausile omaenda rahva tahte ja vajaduse. Ei saa ignoreerida fakti, et erinevate küsitluste põhjal on 80-88% Eesti rahvast taolise poliitika vastu. Usaldus peaministrile on kahanenud lausa 7%-ni ja näitab veelgi vähenemise märke. Kas see ei saada selgeid signaale, et midagi on meie riigis totaalselt valesti? Kas ei oleks aeg magus eneseimetlus ja fiktsioon Stenbock majas vahetada kompetentsi ja aususe vastu, et pääseda hullemast?

Ei ole siinjuures mõtet rääkida Euroopa riikide vahelisest solidaarsusest, sest taolistest mastaapsetest enesehävituslikkest programmidest polnud liitumisloosungites sõnagi juttu ning ka hetkel ei saa keegi meile seaduslikult peale suruda nõudmisi, mis seavad tugevalt ohtu meie julgeoleku ja meie rahva  jätkusuutlikuse. Saksamaa poolt tahtlikult ja teadlikult esilekutsutud probleem on viinud selleni, et paljud liikmesriigid, sealhulgas Slovakkia ja Tšhehhimaa, on ähvardanud Euroopa Liidust väljaastumisega.

Kus on Euroopa solidaarsus väikerahvaste mõistmisel, sundides ebaseaduslikult ja kvootide alusel vastu võtma võõrkultuuridest ja islami taustaga illegaalide masse? Kus on Euroopa solidaarsus, kui Eesti põllumehi diskrimineeritakse kordades väiksemate eurotoetustega, mis on kodumaise põllumajanduse ja piimatööstuse viinud väljasuremiseni? Kus on Euroopa solidaarsus, kui meie talupidajate ja tublide inimeste sajanditepikkused kodused traditsioonid said karistatud absurdse suhkrutrahviga?

Eesti rahvas ei ole rassistlik ega sallimatu, vaid veel kaine mõistuse ja säilinud analüüsivõimega. Mure kodumaa pärast ja patriotism ei ole sallimatuse ega viha sümptomiteks, vaid tugeva ühiskonna põhiväärtusteks. Neid elementaarseid mõisteid ei ole võimalik vääriti tõlgendada ega meelevaldselt kellegi nõudmisel ümber hinnata. Lihvitud retoorika ei mõju karastunud ning paljunäinud Eesti rahvale nagu seda naiivselt loodetakse.

Juba ammu ei räägi me sõjakolletest põhjustatud pagulaspoliitikast selle sõna otseses tähenduses, vaid räägime totaalsest illegaalsest massiimigratsioonist Euroopasse, mille varjus infiltreeruvad siia ka oma jõhkrustega silma paistnud erinevad terroristlikud ja radikaalsed äärmusrühmitused, sealhulgas ISIS.

Islamiriigi liidrid on oma rahulolu mitmeid kordi avalikult väljendanud ja oleks rumal arvata, et väikeriigina ei peaks me selle üle tõsist muret tundma. Oleme ju NATO liitlasena eesrindlikult ja otseselt panustanud nendesse sõjakolletesse oma inimelusid ja ressursse, mille tagajärgedeks on nüüd ebastabiilne olukord ning pagulasmasside liikumine.

Aga sügavuti vaadates on reaalseid sõjapõgenikke nende masside hulgas erinevate analüüside põhjal ehk 15-20%, kuid kindlasti mitte rohkem. Saabujad on valdavalt noored elujõus mehed, kes ei taha võidelda oma kodumaa eest ning kes on kuhugi maha jätnud oma pered ja lähedased. Küll aga on nad valmis agressiivselt võitlema Euroopa riikide piiridel jõustruktuuridega ning valjult esitama oma nõudmisi ja süüdistusi abipakkujatele.

Kõigis pagulasmasside all lämbuvates riikides on kuritegevus kasvanud, sotsiaalsüsteemid on kokku kukkumas ja võõrkultuurid represseerivad kohalikke traditsioone. Probleem süveneb iga päeva ja tunniga, aga meie oma president ega valitsus ei näita üles mingit konstruktiivset soovi nende väärarengute peatamiseks ja vastumeetmete viivitamatuks rakendamiseks.

On äärmiselt ülekohtune võrrelda praegust olukorda 1944. aastaga, kui paljud eestimaalased olid sunnitud oma kodud maha jätma ning välisriikides varjupaika paluma. Paljudele primitiivse mõttemaailmaga poliitikutele näib see aga kahjuks siiani olevat eesrindlik argument.

Eesti sõjapõgenikud  ei läinud toona võõrasse kultuuriruumi, ei nõudnud oma õigusi  vägivallaga, ei sundinud põliselanikke arvestama oma eripäradega, ei kritiseerinud pakutavat toitu, vett või elamispinda ega maandunud mugavustsooni võõrriigi sotsiaalsetele hüvedele kohustustevaba elu nautima. Samuti ei olnud põgenikeks valdavalt mehed, kes erinevalt praegustest pidasid pühaks isamaa-armastust ja patriotismi ning võitlesid nende aadete nimel lõpuni.

President ehk ei ole unustanud, et 1944. aastal Sinimägedes peetud veriste lahingutega hoiti pikalt kinni rindejoont, tänu millele said punase terrori ja repressioonide eest põgeneda kümned tuhanded süütud inimesed, sealhulgas ka Teie vanemad.

Siiamaani pole Te kahjuks nende vaprate meeste tunnustamiseks ja austamiseks teinud midagi, sest Euroopa solidaarsuspropagandistid ju ei mõistaks ega jagaks neid vaateid ealeski. Irooniline, et nende meeste elu hinnaga kätte võidetud tuhanded pääsemislood ja Eesti identiteet müüakse maha odavate ning küsitavate Euroopa väärtuste eest ja seda Teie soosingul. Kas ei tundu see kuidagi selgrootu, silmakirjalik ning ebaõiglane?

Veel pisut praegusest pagulasprobleemist ning selle mutatsioonist. 2013. aastal lahkusid Afganistanist Eesti Kaitseväe viimased allüksused, kes panustasid pikalt NATO ühismissiooni. Kokku kaotas seal oma elu 9 eesti meest ja paljud said raskelt vigastada. Eesti sõdureid aitas seal ja võimalik et päästis ka paljude elusid kohalik tõlk varjunimega Omar. Kui seoses meie väekontingendi lahkumisega piirkonnast tekkis tõlgil reaalne oht elule läbi surmaähvarduste ja afgaan palus korduvalt Eesti riigilt varjupaika, siis löödi uks tema nina ees piltlikult öeldes kinni. Eesti riik ei suutvat tagada talle julgeolekut ega tolereerivat taolist varjupaigapoliitikat!

Hetkeseisu arvesse võttes sooviks selle kaasuse otsustajatele silma vaadata, sest jääb absoluutselt arusaamatuks, mis taoliste inimeste peas toimub või millega nad oma tollast käitumist põhjendavad. Samamoodi said äraütlemiste osaliseks eelmisel aastal mitmed sõjakoldest põgenevad Ukraina pered.

Millised on antud näidete puhul kriteeriumid või ambitsioonid nendel, kes varjupaigataotlejate saatuse üle otsuseid langetavad? Kohe kindlasti ei saa need olla hetkel paljukiidetud aatelisus või humaansus, vaid pigem omakasu või Euroopalt söödaks pakutavad kahtlase väärtusega materiaalsed hüved. Sõelale jääb kindlasti ka võimalus, et töötatakse hoopis kolmandate riikide või huvigruppide huvides.

Praegune haletsusväärne improviseeritud pagulaspoliitika ja meie valitsuse suutmatus tagada elementaarset kontrolli meie riigipiiridel on lisaks julgeolekule tekitanud ka Eestile uue, ohtliku ja senini üsna tundmatu varimajanduse liigi, kus osavasti ning karistamatult propageeritakse inimsmuugeldamist selle kõige mastaapsemas vormis.

Raha on seatud kõrgemale põhimõtetest, moraalist ning kõikidest inimlikest väärtustest. Lisaks on veel teemasse integreeritud ebaõnnestunud ja vahel veidi rohkem õnnestunud ettevõtjad, kes sallivuse abipaketi egiidi all püüavad üksteise võidu valitsuse ja Euroopa toetustest enda elujärge parandada, pannes kaalukausile kohalike elanike vastuseisu.

Rootsis on pagulased eneste väljasaatmise vältimiseks ja Euroopasse jäämise kindlustamiseks hakanud kohalikega sõlmima fiktiivabielusid ning selle eest ka väärikalt tasuma, mis aga ei käi kuidagi kokku vaeste sõjapõgenike profiiliga, mille kohta peavoolumeedias rahvale ajupesu tehakse. Sarnane ärimudel pole kindlasti välistatud lähitulevikus ka meie riigis, kus suur hulk elatustaseme piiril vegeteerivaid inimesi on sunnitud endile lisateenistusi otsima.

Ehkki Eesti taasiseseisvumisest on möödas enam kui 24 aastat, siis alles hiljuti avastati või jõuti järeldusteni, et meie idapiir vajab väljaehitamist ja puhastamist. Enne seda suutsid Vene Föderatsiooni eriteenistused saata kogu maailmale näitliku ja alavääristava sõnumi meie julgeolekuohvitseri arreteerimisega. Sündmus oli kõmuline ja avalik, aga jääb üle vaid ette kujutada, mis tehingud ja sündmused on nende aastakümnete jooksul seal mitteavalikult aset leidnud.

Immigratsiooniprobleemi kontekstis oleks palju loota, et antud valitsuskoalitsioon näeks vajadust pöörata kõrgendatud tähelepanu ka meie lõunapiirile, mis on suureks ja avatud väravaks soovimatutele immigratntidele ning salakaubandusele, mis Euroopa Schengeni viisaruumis üsna takistamatult vohab. Miks pidevalt ollakse sündmustest samm või paar maas? Miks valdavalt tegeleldkse tagajärgedega, mitte probleemide ennetamisega või tekkepõhjuste likvideerimisega? Kus on meie nägu, identiteet ja põhimõtted?

Korralikult toimiv sõjaväeline piirivalve sai kohitsetud mingiks ebamääraseks anomaaliaks, politseid ja teisi jõustruktuure ootab järgnevate kokkuhoiuprogrammide näol ees uus koondamislaine. Kaitseliit on segaduses ja äraootaval seisukohal, kus vabatahtlikud teenistujad enam ei tea, kelle või mille huve nad teenivad. Vaatamata sellele, milliseks olukord lõpuks kujuneb, siis kohe kindlasti ei pöördu Kaitseliit kunagi oma rahva vastu ega toeta selle valitsuse või tema käepikenduste kuritahtlikke ning ebaseaduslikke ettevõtmisi.

Mures on samuti tervishoiutöötajad, keda valmistatakse ette kokkupuudeteks erinevate võõraste ja ohtlike haigusnähtudega, mida praktiliselt kontrollimatud illegaalid endaga kindlasti kaasa toovad ja on juba toonud. Julged väljaütlejad on sattunud repressioonide alla, kommentaariumid on range tsensuuri all, riigikogus püütakse ellu kutsuda sõnavabadusi piiravaid seadusesätteid. Kui siinjuures ei ole meil tegemist halastamatu demokraatia devalveerimisega, siis kuidas saab seda kõike nimetada?

Kellegi käsul püütakse korraldada arusaamatuid pagulaspoliitikat propageerivaid avalikke arutelusid ja debatte, kus atmosfäär on olnud eranditult üleolev. Küsijaid pilgatakse ning reeglina püütakse neid foorumeid täita taltsa või ajupestud passiivse inimmassiga, et demonstreerida kuhugi ja kellelegi olematut tolerantset kuvandit. Kelle huvides toimuvad need amatöörlikud etendused, mis pigem tekitavad tülgastust ja suurendavad rahva vastumeelsust veelgi?.

Kui kirjeldada eelpooltoodut filosoofiliselt, siis tasuks teada, et mida sallivam ja tolerantsem on riik kõige ja kõigi suhtes, seda põhimõttelagedam ja isikupäratum seesama riik tegelikkuses on. Eesti panustab tugevalt ja kindlameelselt sellise kuvandi tekkimisele.

Jääb korduma küsimus miks Eestile olulistel teemadel ei korraldata rahvaküsitlusi, referendumeid või vähemalt ei selgitata adekvaatselt toimuvat? Põhiseaduse järgi on kõrgeima võimu kandjaks Eestis siiski veel rahvas. Seda rahvast järjekindlalt ignoreerivad Euroopa sabasulgedega poliitikud ja ametnikud ei vääri kandma eestlase nime ega kodakondsust ning leiavad varem või hiljem end ajaloo prügikastist.

Süürias käib hetkel täiemahuline sõjategevus, kus suurriigid kindlustavad omi positsioone ja mõjuvõimu Lähis-Idas. Vene Föderatsiooni sekkumisega on konflikt eskaleerumas ning kindlasti suurendab olukord pagulasmasse veelgi. Ainuüksi 12 miljonit inimest Süürias on oma kodud hüljanud ning ootavad pääsu Euroopasse. Mis on Eesti jaoks kriitiline piir, mil hakatakse nägema probleemi ja rakendama kõiki vastumeetmeid?

Mõõdetakse seda mingite subjektiivsete koefitsentidega, inimeludega või esimeste terrorismiaktidega? Kui mõni nendest ekstreemsetest olukordadest peaks aset leidma, kas siis need eesrindlikud Eesti eest otsustajad, kes on ignoreerinud oma rahva tahet ja kõiki väljakäidud ohumärke ning hoiatusi, võtavad oma «töövõitude» eest ka vastutuse?

Kas on neile ja ka Teile, härra president, kunagi üldse õpetatud, mis tähendab vastutus oma rahva ees ja rahva mandaat?

Siiani on uhkete tolerantsusloosungite taga olnud vaid läbinähtav demagoogia ja kõrgelt arenenud populism, mis saavad kindlasti rahva poolt kriitiliselt hinnatud kui mitte varem, siis järgmistel valimistel.

Valitsuse liikmed ja paljud riigikogu liikmed on absoluutselt unustanud oma ametivande, milles pühalikult lubasid kaitsta ning hoida Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda. Kas vahepeal on antud uus vanne teenida võõrvalitsuste ja läbikukkunud Euroopa Liidu omakasupüüdlikke hüvesid ning eelistada neid omadele? Kas ametivanne on lihtne, formaalne ning sisutu sõnakõlks, millesse ei suhtuta tõsiselt ega suudeta mõista selle sisu? Mis hinnangu annab siin meie president kõigele toimuvale?

Oleme sattunud olukorda, millist pole meil olnud peale Teist maailmasõda. Ühiskond on killustunud ja selle tagajärjed prognoosimatud. Meie inimesi meie omal maal enam ei väärtustata, vaid prioriteetideks on võõraste heaolu ja integratsioon, millega soodustatakse põlisrahvuse hääbumist. Oleme üsna kindlad, et antud valituskoalitsioon on rangelt ajutine nähtus ja EV põhiseadust eirates tehtud otsused muudetakse varem või hiljem õigustühisteks ning nende läbiviijad ja kaasaaitajad võetakse vastutusele. Riigireetureid tuleb kohelda võrdselt ja tülgastavalt kõigis formaatides, isegi juhul, kui süüdlased ennast seaduste või puutumatuste taha arglikult küüru on tõmmanud.

Me ei looda enam ammu, et sellise juhtimisega Eestil oleks südikust see võlts ja hingemattev eesriie endalt eemaldada ning sarnaselt Ungarile, Tšehhile, Sloveeniale, Austriale ja paljudele teistele riikidele selg oma rahva huvide kaitseks sirgu lüüa. Euroopa siseriigid on alustanud oma piiride sulgemist, et kaitsta oma riike ja rahvast ebameeldivuste eest ja tagumine aeg oleks ka Eestil minna sama teed.

Euroopa on sügavas kreenis, kuritegevus on tõusnud kordades ning politsei on võimetu. Mitmed riigid on enda päästmiseks kaasanud sõjaväge või rahvas loob turvatunde suurendamiseks omakaitset. Saksamaa pagulaslaagrites on puhkenud surmava viirusega epideemiakolded, Rootsis ja Suurbritannias on märke ebolast. Taanis nõuavad moslemid juba seaduste ümberkirjutamisi koraanipõhiseks. 

Milliseid fakte on vaja veel lisada, et pagulaspooldajate õrn ja roosa maailm saaks reaalsema pildi ja lõpeks see naiivne tolerantsusloosungitega lehvitamine? Mitte üheski riigis ega ajastul pole suudetud integreerida erinevaid rasse või usundeid ilma vägivallata.

Lisaks eelpooltoodule on võimalik välja tuua kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas meie valitsus on eemaldunud oma rahvast ja meelevaldselt surub järjest läbi üksnes Euroopa Liidule kasulikke otsuseid, jättes Eesi huvid tahaplaanile. Või räägime ratifitseerimisele minevast piirileppest, kus teine lepingu osapool ei ole kunagi pidanud ega täitunud omale võetud lepingukohustusi, kui see neile kasulik või vajalik pole. Ning miks antakse midagi vastu saamata ära suur osa Eestimaa pinnast?

Meie oma ettevõtlus, tööstus, kaubandus ja põllumajandus on suures osas välja suretatud Euroopa impordi ja bürokraatlike ettekirjutuste poolt. Välisinvestorid ja - pangad viivad meeletuid kasumeid maksuvabalt riigist välja, tohututes summades on välja antud toetuseid ennast pankrotti pidutsenud mugavusriikidele, korruptsioon lokkab kõrgetel tasanditel, meie oma kaasmaalased aga on ellujäämise nimel pidanud sadade tuhandete kaupa otsima uusi võimalusi raha teenimiseks välismaal.

Jah, Te ütlete vastu, et siia on samuti tugevalt investeeritud, aga kas selline kooritud Eesti on seda väärt ja kumma poole kasuks on lõppkokkuvõttes kaalukauss?  Täna on fakt see, et Eestimaa inimesed elavad vaeselt ja see tekitab väga suuri pingeid, eriti veel nüüd, kus olete lahkelt valmis avama uksed sissetungijatele, kelle jaoks valmistatakse ette privileege meie oma rahva arvelt.

Lastekaitse liidu sõnul on Eestis kümned tuhanded lapsed igapäevaselt näljas!

Statistikaameti andmetel elab meil absoluutses ja suhtelises vaesuses kokku ligi 400 000 inimest. Mis te arvate,  kui paljud vanemad said lubada oma lastele koolivaheajal reisi mööda kodumaad, välismaast rääkimata? 

Tulekahjudes hukkus eelmisel aastal 54 inimest ja selle aasta lõikes on see kurb arv ulatunud juba 36-ni, aga külmad ilmad on veel ees. Mida olete nende inimeste, oma kaasmaalaste aitamiseks ära teinud?

Kas olete mõelnud kunagi sellele, kuidas muuta Eesti jõukaks ja õnnelikuks riigiks?

Kui Vao pagulaskeskuses püüdis keegi provokaator ekstreemse sõnumi saatmise eesmärgil süüdata praktiliselt süttimatut kiviseina, siis kritiseerisite valju ja mahlaka hädakisa saatel Euroopale sallimatuid eestlasi ning valitsusesindajad käisid kordamööda «kannatanutele» lepitust pakkumas.

Kus on Teie abikäsi, kaastunne ja hädavajalik toetus meie kodurahva õnnetusjuhtumite korral?

Leiame, et peate vabandama Eestimaa rahva ees, et süüdistasite oma inimesi, ilma et mingeid tõendeid oleks olnud!  Vao süütamise uurimisest ei ole kuude kaupa midagi kuulda. Kas süütaja on tabatud? Oli ta kohalik või hoopis sisserändaja?

Saksamaal on pagulaskeskuste vastu olnud rünnakuid juba üle 500, vastuseisude arv suureneb igapäevaselt ka Rootsis, Soomes ja mujal Euroopas ning Teie nimetate nende arvude taustal eestlasi sallimatuteks ja rassistideks? «Kuritegelik solidaarsus» on kahjuks või õnneks tugevalt Euroopa kasuks ja võite selle peale eestlaste kannatlikkuse üle sügavat uhkust tunda.

Küsime, soovime, palume ja kui ka vaja, siis nõuame tänavatel ja platsidel Teie  sekkumist!

Teie kohustus on peatada muteerunud poliitika, mis ei arvesta oma rahva huvidega. Teil lasub vastutus ebakompeetentse ja põhiseadust eirava valitsuse korralekutsumisel. Meiega on seljad kokku löönud järjest rohkem erakondi, rahvaühendusi- ja liikumisi ning eestimaalasi kogu Eestimaalt ja välismaalt. See ei ole enam lihtne pinnavirvendus, vaid järjest süvenev ja hoogustuv vastuseis.

Vahendid meie kuuldavaks tegemiseks võivad muutuda ja muutuvadki järjest ekstreemsemateks, aga me jätkame võitlust  oma põhiseaduslike õiguste eest kuni võiduka lõpuni tuntud eestlasliku visadusega. Tundub, et meie rahvast ootab ees järjekordne ajalooline ärkamisaeg, aga me oleme selleks valmis ja läheme väljakutsele vastu sirgeselgselt. Meie riigi kaitsmine ei ole meie õigus vaid meie kõigi kohustus!

Ootame Teie reageeringut ja seisukohti, kus selgitate rahvale, miks Teie ja valitsus on hüljanud Eesti rahvuslikud huvid. Loodetavasti saame sõna president ka tulevikus kirjutada suure algustähega ega pea häbenema oma riigipea poliitilise impotentsuse ja teovõimetuse üle.  

Kristiina Ojuland

Rahva Ühtsuse Erakond

Tallinn, 02. november, 2015