Retk taluvuse piirile

Nappide vahenditega on loodud paeluv ja kummaline pilt karmist põhjamaast. Foto: Ants Liigus

“Külmale maale” pakub võimaluse kulgeda jäisele põhjamaale ning kohata uuesti menulavastusest “Kokkola” tuttavaid tegelasi Pianot, Marja-Terttut ja Arijoutsit.

Termomeetri näit püsib pidevalt nulli lähedal, on tüüpiline külm ja kõle Eesti ilm. Samad sõnad iseloomustavad suurepäraselt Eesti elu. Tundub lausa geniaalne minna teatrisse irvitama põhjanaabrite üle, kes klimaatiliselt karmile Arktikale mitme laiuskraadi võrra lähemal asuvad. Ehk natuke endagi üle, sest pole me soomlastest nii palju erinevad midagi.

Ideaalse võimaluse kergelt masohhistlikuks meelelahutuseks peaks andma Pärnu Endla uuslavastus „Külmale maale“, mis hoolimata sama nime jagamisest kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva teosega, jutustab kallite suguvendade tegemistest teisel pool Soome lahte. Küsimus on selles, kas ikka annab?

Järg või uusversioon?

Kirjade järgi on „Külmale maale“ teine osa triloogiast, mis sai alguse mõni aasta Endla lavalaudadelgi suure eduga mängitud „Kokkolast“.

Soome autori Leea Klemola näidendi Kokkola oli linnake Põhja-Soomes, kus tegutses kirev kamp erilisi tegelasi, kes olid loonud enesele depressioonist kunsti ja teinud joomisest loomingu. Ühtlasi oli „Kokkola“ hoogne komöödia hämmastavatest inimsuhetest ja ainulaadsest elufilosoofiast, mis paistis silma oma naturalismiga nii sõnas kui pildis.

Roppusi lendas kahte lehte nagu jaaniusse jaaniööl ning paljas mehekeha selle eri mõõtudes ja vormides jõudis publiku ette ilustamata, üsna loomulikul kujul.

Leidus ninakirtsutajaid, kes nii hingelist kui füüsilist alastust hinnata ei osanud, kuid neid polnud väga palju. Enamik vaatajaid jäi etendusega rahule, sest see andis neile võimaluse enda ja kaaskodanike üle varjamatult naerda. Tegevus võis ju ametlikult kuskil Soome kolkas aset leida, kuid seal toimetanud tegelased olid justkui meie ümbert pärit. Äratundmisrõõm lisas näidendile ainult väärtust, kajastudes rahva poolehoius ja kriitikute retsensioonides.

Filmimaailmas garanteerib säärane edu automaatselt järje, isegi kui seda otseselt tarvis pole, sest korporatiivsed kukrud vajavad pidevalt täitmist. Seni on jäänud mulje, et teatris olukord veel nii hull ei ole, et ühest ideeraasust tuleks viimane veretilk välja pigistada. Samal ajal oleks patt loobuda tulust, mida paljukiidetud tüki teine osa kassasse kindlasti toob. Elame ju kapitalistlikus ühiskonnas.

Kaks pluss kaks ei võrdu alati neli

Formaalselt on tegu „Kokkola“ järjega, reaalselt pigem selle uusversiooniga. Ainult vähem vaimuka ja provokatiivsega. Tegelased, kes esimeseski osas olemas olid, kannavad samu nimesid, kuid nende loomus ja olemus on peaaegu kadunud. Alles on jäänud tühjad kestad, mis sebivad ühest kohast teise suurema eesmärgita, saateks sõnamulin ja asjatu ropendamine.

Irooniast ning sarkasmist, mis muutsid „Kokkola“ nii nauditavaks, pole jälgegi ja olukorda ei päästa uustulnukadki. Mõni on küll parem kui teine, kuid üldjoontes jäävad kõik kahvatuks.

Loomulikult leidub näidendis ka häid kohti, mõni situatsioon on päris leidlik ja nali üsna vaimukas, kuid seda on lõppkokkuvõttes vähe. Sellest on kahju, sest lavastus on hästi tehtud. Vähemalt tehniliselt.

Näitlejatele ei saa midagi ette heita. Kuigi Andrus Vaariku Marja-Terttu ja Sepo Seemani „Piano“ Larsson on oma algsest võlust tubli tüki kaotanud, saavad mehed oma osa esitamisega kenasti hakkama.

Tasemel on kõik ülejäänudki, kelle hulgast eriti paistab silma Ago Anderson. Tema tegelaskuju, pisut saamatu ja kohmaka Arijoutsiga seostuvad etenduse eredaimad hetked. Tuleb ainult imetleda näitleja julgust lõpuni minna kõigega, mis ette võetakse.

Ka lavastaja, kunstnik ja tehniline personal on oma ülesannetega kenasti toime tulnud ning nappide vahenditega loonud usutava pildi kaugest ja karmist põhjamaast, mis ühtaegu nii pelutab kui paelub.

Kahjuks ei moodusta head koostisosad veel suurepärast tervikut. Huvitavad tegelaskujud, keskmisest parem idee, head näitlejad ja eeskujulik teostus lähevad vett vedama, kui lugu ei kanna. „Külmale maale“ tahab olla pretensioonikas, kuid on selle asemel sisutühi.

Paratamatult tekib kahtlus, et tegemist on kurja katsega, millega autor soovis teada saada, kust maalt jookseb inimeste taluvuse piir.


Leea ja Klaus Klemola, “Külmale maale”

Pärnu Endla teatri suures saalis 5., 6. ja 20. novembril.

Tõlkija Maimu Berg, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar (Eesti draamateater),

Osades Andrus Vaarik (Tallinna linnateater), Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kleer Maibaum (külalisena), Triin Lepik, Indrek Taalmaa, Liis Laigna, Jüri Vlassov, Jaanus Mehikas.