Rulatamine – kunst, millel puudub riigi toetus
20. oktoober 2015, 17:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Eesti rulatajatel läheb aina paremini, väga kõva põlvkond on peale kasvanud
Homme, 21. oktoobril avatakse Kultuurikatla saalides installatsioon «Rulatamine kui kunst». Rääkisime ürituse korraldaja Risto Kozeriga rulatamise ilust ja valust ja sellest, miks see kunst on.
Miks rulatamine kunst on?
Rulatamine võib olla kunst, kuid samas võib ta olla ka öökimaajav tehislik kommerts, kus loomingu asemel statistilistele tulemustele ja brändingule keskendutakse. See installatsioon on aga subkultuuri vallast, mis keskendub rulatamisele kui kunstile, kus vabadusel ja loomingul kulgeda lastud on.
Rulatamine pole kultuuriministeeriumile kuuluva spordiregistri andmebaasi järgi spordiala. Seda lihtsalt ei ole seal. Järelikult on rulatamine linnaruumikunst. Liikumise ja dünaamika vaba valdkond, millel puuduvad treenerid ja riigi toetus.
Kuidas sa üldse rulatamise juurde sattusid ja miks rulatad?
Rulatamise juurde sattusin juhuslikult, nagu ikka asjad siin maailmas käivad. Ühel 1997. aasta suvel vaatasin Tartus Eurospordi pealt X-Gamesi rulatamise finaali ja tekkis kohe klikk.
Peale seda läksin välja uitama ja kohtasin tänaval selle sama ninad ülespoole kõriseva rula ja pikkade juustega keset autoteed kimavat tüüpi ja vahtisin talle suu ammuli järele. Sealt see kõik algaski.
Rulatamine on nakkav, nagu tavapärased hasardid või spordialadki a la jalgpall, jalgrattasport ja hoki. Kuid rulatamise distsipliini taga peitud tegelikkuses terve mikrouniversum, kuhu mahub nii sotsioloogia, psühholoogia, füüsis,
urbanism, arhitektuur, tehnilisuse ja loomingu struktuur, mida ükski tavapärane sportlane isegi ette kujutada ei suuda.
See, et professionaalsed sõitjad mulje jätavad, nagu poleks nende trikkides või lendudes kõrgemat tehnilist täpsust, on vaid pinnapealne virvendus, mida osatakse sama loomulikult teha kui hapniku hingamine või eluks vajaliku toidu tarbimine. Ühest küljest on võimalused, kõrgused ja kiirused lõputud, mis võivad vabalt viia surmani.
Teisest küljest taunitakse professionaalsete sõitjate kontekstis kõiki eespool mainituid ja viiakse ikka ja jälle end n-ö on the edge.
Meeldib see tunne, kui viskad vahtrapuust laua siledal tänaval alla ja kruiisid mööda neid, avastades linnaruumi totaalselt teises dimensioonis. See on pisut nagu surfamine, aga karmimal maastikul.
Kui jalgrattaentusiastid on öelnud, et «jalgrattaga sõitmine on linnaruumi kõige vahetum liiklusvahend», siis tegelikult on see rula.
Kuidas eesti rulatamisel ja rulatajatel praegu läheb?
Eesti rulatajatel läheb aina paremini, väga kõva põlvkond on peale kasvanud. Loomulikult ei tea neist laiem publik midagi, kuid Eestil on Nike SB tiim, Reede poe tiim ja Surfhouse’i tiim, kelle tegemistel näiteks sotsiaalmeedias silma peal hoida saab. Tartu poiss Raul Urberg pääses selle aasta juunis Riias toimunud võistluses esikolmikusse, mille tulemusena kutsuti teda Los Angelesesse n-ö rulatajate mekasse The Berricsisse võistlema, kus peale kopsaka auhunnafondi ka autentne vibe on.
Kes on Eesti parim rulataja?
Olen seda isegi mõelnud, kuid nagu ei saa mõõta Eesti parimat kirjanikku või muusikut, ei saa tegelikult mõõta ka parimat rulatajat.
Küll aga võib välja tuua mõned nimed, kelle rulatamine ajalgu kirjutab: Raul Urberg, Rain Lindemann, Kristjan Prik, Aleksander Tubin, Silver Jõesaar, Samuel Oja, Toomas Seppänen jne.