Kosmoslooge huvitab, kas tulnukad seksivad

Foto: Vida Press

Inimkonnale pakub huvi, kas peale Maa on kosmoses veel paiku, kes leidub intelligentset elu ja ka see, kuidas seal paljunetakse.

Teada on, et sekimine on kulukas ettevõtmine, kuna esmalt on vaja  leida partner, siis jagada temaga kehavedelikke, et uus elu alguse saaks, olla valmis selleks, et võib saada suguhaiguse ja veel palju muud, kirjutab Live Science.

Kanada British Columbia ülikooli teadlase Sally Otto sõnul ei pruugi seksimisel saada järglase näol sellist tulemust nagu oodatakse, sest tegemist on geneetilise loteriiga.

Otto lisas, et inimestel ei ole teada, kui tugev nende järglane on ning kas ta jääb ellu.

Maal paljunevad imetajad, kelle hulka kuulub ka inimene, seksi (kopulatsiooni) abil. Sama võib kehtida aga ka tulnukate kohta.

Kuid mitte kõik elusorganismid Maal ei paljune seksimise abil, näiteks amööbid, kes jagunevad. On ka komodo varaanid, mõned maod ja haid, kes saavad järglasi niinimetatud neitsisündidega.

Mõned Maa organismid punguvad või poolduvad.

ON veel mitmeid erinevaid paljunemisviise lisaks seksile. Seega võib kosmilistes avarustes olla olendeid, kes paljunevad nii seksi abil kui mõnel teisel viisil.

Otto sõnul tuleb tulnukate puhul võtta arvesse seda, millised on nende rakud, sest see määrab ära paljunemisviisi.

«Kui nende rakuline ehitus on meie keharakkude sarnane, siis on loogiline, et ka nemad võivad seksida ja paljuneda nagu imetajad. Ühesõnaga, neil on vaja tuumaga rakke ja DNAd,» selgitas teadlane.

Seks on kasulik, kuna keskkond ei ole staatiline, vaid pidevalt muutuv. Tavaliselt on järglased vanematest targemad ja neil tuleb tegeleda hoopis teiste ülesannete ja probleemidega kui tuli vanematel. Seega tulevad geneetilised variatsioonid kasuks.

Kui mõnel tulnukate planeedil on konstantne ilm, temperatuur ja teised stabiilsed keskkonnafaktorid, siis on seks seal palju ressursse nõudev, kuid vähe kasu andev ehk tuleviku põlvkonnad ei pea olema eelmistest tugevamad ja nutikamad. Geneetilisi variatsioone ei ole vaja.

Oletagem aga, et tulnukate planeedi keskkond on pidevalt muutuv. Siis võivad tulnukad kasutada nii seksuaalset kui aseksuaalset paljunemist. Näiteks kui  seal napib toitu, siis saadakse järglasi aseksuaalsel teel, sest siis ei kulutata nii palju energiat kui kulub seksimisel järglaste tegemisele.

Otto arvates võivad ka tulnukad ressursside vähesuse korral paljuneda nii, et ühest olendist tekib järgmine, järgmisest järgmine jne. Sel juhul meenutavad nad vene tuntud üksteise sees olevaid nukke matrjonasid.

Kui aga ressursse on jälle palju, saab  tagasi pöörduda seksi juurde. Maal tuleb seda ette näiteks vesikirpude puhul.

Uurija sõnul võivad tulnukad eelistada seksi aseksuaalsuse puhul ka siis, kui  parasiidid ohustavad. Seksuaalne paljunemine annab siis rohkem «geenirelvi» ehk erinevate omadustega järglasi parasiitidega võitlemiseks.

Maal tehtud uuringud on näidanud, et väga tugevad ja väljasuremisohu eest on kaitstud need liigid, kes suudavad kasutada nii seksuaalset kui aseksuaalset paljunemist.

Kui tulnukad siiski seksivad, siis see ei pruugi olla nii nagu Maal, koos kire ja naudinguga, vaid pigem geneetilise ja muu materjali vahetamine «laboritingimustes».

Samas võib tulnukate seks kesta mitte minuteid nagu inimestel, vaid tunde nagu Austraalia ja Uus-Guinea kukkurhiirel Antechinus, mille esindajad võivad seksida näiteks 14 tundi järjest. Samas aga võtab selline maratonseks isastelt tervise ja nad ei ela enampärast seda kuigi kaua.

Samuti võib emastel ja isastel olla genitaalide ehitus selline, mis raskendab seksimist. See kehtib näiteks hüäänide kohta, sest emase kliitor meenutab isaste peenist.

Ühesõnaga, tulnukad võivad seksida, kuid nad võivad paljuneda ka aseksuaalselt.

Üks asi on kindel: raske on leiutada veel kummalisemaid paljunemisviise, kui on leida meie planeedil.