Kihnu viiulifestivali värvikirevad muljed tekitasid kiusatuse ka sel nädalalõpul mõne saare peal lõbutseda ja Saaremaa ralli oleks selleks häid võimalusi pakkunud («Hullem kui jaanipäev pidude mõttes,» ütles saarlasest sõber), aga jäin lõpuks siiski Tallinna ja sattusin liiga mitmesse muljetavaldava tegutsemisstaažiga ööklubisse.
Elu24 peopäevik: pilguheit eakatesse ööklubidesse
Ma vaatan, et kui suvel oli iga nädalavahetus tihedalt sündmusi täis pikitud, siis sügiseks olen ma suutnud endale tekitada sellise inimsõbralikuma rütmi, et eriti elamusterohkele nädalavahetusele järgneb rahulikum ja siis sellele jälle aktiivsem. Soovitan soojalt teistelegi, sest suvine tempo muutus lõpuks natuke väsitavaks isegi mulle, kes ma tõesti kirglikult pidusid ja naudinguid armastan.
Reede õhtu algas Vogue Balli, tänavakultuurifestivali JJ-Street Baltic Session 2015 ametliku eelpeoga. See toimus Club Hollywoodis, mis on tegutsenud juba uskumatud 20 aastat ja tekitab seetõttu alati veidi ajas rändamise tunde - nagu oleks vähemalt 10 aastat ajas tagasi hüpanud. Muidugi on sisekujundust regulaarselt värskendatud ja üht-teist muudetud, aga ikkagi on seal mõned nurgad, kus tuleb tunne, nagu oleksin uuesti 16 ning just uksel vanusepiirangust ja turvamehest õnnelikult mööda lipsanud.
Mainitud tunnet süvendas see, et reedese varajase ürituse osalejatest paljud olid üsna noored, aga seda muljetavaldavam oli nende andekus - laval nägi tõeliselt efektseid kostüüme (nt loomingulisi tõlgendusi papagoidest ja kaelkirjakutest, vt kindlasti ka galeriid) ning väga plastilist liikumist. Kohtunikud hindasidki mõlemat, kusjuures kohtunikeks olid Archie Burnett ja Javier Ninja, õhtut juhtis temperamentne Dashaun Wesley - ehk siis mehed, kes on üles astunud näiteks koos selliste staaridega nagu Madonna ja Channing Tatum ning saates «Ameerika supermodell». Plaate keerutas DJ Vjuan Allure USAst.
Kui meil esialgu oli plaan minna pärast edasi Telliskivisse sööma ja melu nautima, siis kuidagi juhtus nii, et tegime kiire söögipausi hoopis vanalinnas ja pöikasime veel läbi ühelt korteripeolt sealsamas, kus tähistati hoogsalt John Lennoni 75. sünniaastapäeva (väga tore põhjus pidu pidada!). Lõpuks kandusime koos sealse seltskonnaga hoopis Café Amigosse (tegutsemisstaaž juba peaaegu 21 aastat, khm), kus esines sel õhtul Shanon.
Ausalt öeldes ei tundunud Amigo mulle algusest peale liiga hea mõte ja seal oligi jälle see ajas rändamise tunne, ainult et kuskile veel kaugemale… Noorus on muidugi ilus aeg, aga antud juhul tähendas see seda, et nentisin, et kui mu esimeste seal peetud pidude ajal tundus mulle, et see pole minu koht, siis aastatega pole midagi muutunud. Võib-olla peaks paarikümne aasta pärast (kui Amigo siis tõesti ikka veel alles on) uuesti proovima? Aga praegu prooviks vahelduseks pigem midagi värskemat.