Video: USAs lahendatakse 183 aasta tagust võõrvihast tingitud massimõrva

1832. aastal surnud iiri immigrantide mälestusmärk Foto: Wikipedia.org

USAs uuritakse, mis juhtus 183 aastat tagasi nende Iirimaalt pärit raudtee ehitajatega, kes jäid kadunuks.

USA Immaculata ja Pennsylvania ülikooli ajaloolaste arvates langesid sisserännanud võõrviha ja vägivalla ohvriks ning nad mõrvati.

USA raudteefirma alltöövõtja, ärimees Philip Duffy palkas 1832. aastal 57 iirlast, kelle seas oli ka naisi, ehitama Pennsylvanias Duffy´s Cutis 50-kilomeetrist raudteelõiku, kuid kuus nädalat pärast tööde algust olid kõik surnud.

Arheoloogide arvates võis paar neist surra koolera tagajärjel, mis tekitas ameeriklastes paanika, et ehitajad on haiguse levitajad. Ülejäänud aga tapeti ja visati massihauda.

See ligi 200 aasta tagune tragöödia oli juba vajunud unustustehõlma, kuid 12 aastat tagasi tõid vennad Frank ja William Watson, kes on kirikuõpetaja ja ajaloolane, juhtumi uuesti päevavalgele.

Watsonid hakkasid asja vastu huvi tundma oma vanaisalt päritud dokumentide tõttu, milles on tõendid iirlaste palkamise kohta.

Meeste vanaisa uuris ise 1909. aastal juhtumit, kuid ta ei saanud kindlaid tõendeid, et tegemist oli massimõrvaga.

Vennad on  veendunud, et iirlased palganud firma varjas nende surma, et mitte oma mainet kahjustada.

Raudtee ehitamisega Duffy´s Cutis tehti algust juba 1828. aastal, kuid kolm aastat hiljem jõuti väga karmile maastikule, mäele, mis vajas tasandamist ja orgu, mis vajas mäest saadud mullaga täitmist.

Raudteeajaloolase John Hankey sõnul oli tegemist raske tööga, kuna pind oli savine ja leidus palju kive.

Raudteefirma arvates suutsid raske füüsilise tööga harjunud iirlased sellel tööl paremini vastu pidada kui ameeriklased. USAsse sisserännanud iirlased olid Iirimaa vaesetest piirkondadest pärit katoliiklased.

Kui Philadelphias lahvatas 1832. aasta suvel koolega, pöördusid kohalikud elanikud hurtsikutekülas elanud iirlastest raudtee ehitajate vastu. Siis veel ei teatud, et koolera ei nakka inimeselt inimesele, vaid nakkusallikas on saastunud vesi.

Haigestunud iirlasi olid nõus aitama vaid kohalik sepp ja nunnad.

Pärast iirlaste kadumist arvati, et haigus tappis nad ja sepp põletas nende surnukehad. Ka nende mälestuseks püstitatud monumendil on kirjas, et nad surid koolerasse. Samas aga on teada, et kohalikud arstid ei andnud neile võõrviha tõttu abi.

Watsonid avastasid oma vanaisa uurimisdokumentidest, et haigete iirlaste hülgamine ei olnud juhtumi kõige julmem osa, vaid tervete ja ellujäänute oletatav mõrv.

Kohalikud elanikud arvasid, et vaesed ja ebahügieenilistes tingimustes elanud iirlased levitasid haigust. Samuti kardeti neid selle tõttu, et nad olid katoliiklased, mitte baptistid.

Vennad Watsonid otsisid iirlaste jäänuseid 2009 – 2011 ja uute otsingutega tehti algust sel kuul, kui raudteefirma Amtrak andis loa teha raudtee lähedal väljakaevamisi.

Maaradari abil leiti massihaud, milles on 6 – 9 meetri sügavusel inimjäänused. Loodetakse, et tegemist on iirlaste matmispaigaga.

Watsonid loodavad, et kõik 183 aastat tagasi mõrvatud jõuavad kunagi tagasi Iirimaa mulda. Seni on sinna jõudnud vaid ühe jäänused, kelleks oli 1832. aasta augustis surnud iirlanna Catherine Burns, kes leiti juba 2009. aastal veel koos seitsme skeletiga.

Skeletiuuring paljastas, ei leitud koljudel on löögijälgi, mis viitavad, et raske esemega anti löök pähe.

Iirlaste saatuse uurimise kohta on Immaculata ülikoolil lehekülg. William Watson töötab selles ülikoolis ajaloolasena.