Iidsetel roomlastel olid suhkru vähesuse tõttu terved hambad

Itaalia arheoloogid, radioloogid, antropoloogid ja hambaarstid uurisid Vesuuvi vulkaani purske tagajärjel 79. aastal Pompeis elu kaotanud meeste, naiste ja laste jäänuseid.

Kuigi Rooma impeeriumis oli hammaste parandamine alles lapsekingades, olid roomlaste hambad väga heas korras, edastab The Telegraph.

Teadlased uurisid 30 nimijäänust kompuutertomograafia abil, mis näitas, et roomlaste hambad olid terved, kuna nende menüüs oli minimaalselt suhkrut. Vahemere toitumine on kiudaineterikas, kuid selles leidub ka looduslikku suhkrut, mis ei ole nii kahjulik kui rafineeritud suhkur.

«Pompei elanikud sõid palju puu- ja juurvilju, kuid magusat vähe. Antiikajal oli magusa allikaks eelkõige mesi. Nende toitumine tagas terved hambad,» teatasid uurijad.

Roomlaste toitumine oli tasakaalus ja nende menüü oli umbes selline, mida tänapäeval tuntakse kui Vahemere menüü.

Rooma ühiskond oli jaotunud mitmesse klassi ja vulkaanipurske järel elu kaotanud pompeilased andsid hea pildi, mida erinevasse sotsiaalsesse klassi kuulujad sõid.

Uurijatele oli Pompei elanike luudeuuringus üllatuseks, et luudes oli palju fluoriidi. Oletatakse, et vesi, mida pompeilased jõid ja söögitegemiseks kasutasid, sisaldas palju seda ainet.

Pompei elanike keha ümber tekkis kuivanud laava ja tuha kiht. Liha lagunes ja kõdunes, kuid luustik jäi alles.

19. sajandi arheloloogid leiutasid viisi, kuidas inimesi näidata nende surmaasendis. Selleks kallati seest tühjadesse õõnsustesse kipsi. Kõvastunud kipsi ümbert eemaldati pimss ja järele jäi inimkuju.  

Itaalia teadlased plaanivad uurida kokku 86 kipskuju sees olevat luustikku. Osa neist kujudest on aga ebatavalises asendis või liiga suured, mille tõttu nad ei pruugi mahtuda kompuutertomograafia masinasse.  Üks sellistest on naine ja tema süles olev laps.  

Pompeis elas enne vulkaanipurset 20 000 elanikku, kellest ligikaudu 3000 hukkus.

Lisaks Pompeiile mõjutas Vesuuvi vulkaanipurse ka Herculaneumi, mis samuti jäi tuhakihi alla, kuid ka Oplontist ja Stabiaed.

Tagasi üles