Telearvustus. Steve Reich tõmbas hüsteeriat maha

Steve Reich Foto: Kuvatõmmis

Kopp-kopp! Kes see on?- Kopp-kopp! Kes see on? Kopp-kopp. Kes see on? Kopp-kopp. Kes see on? Philip Glass. Selline on üks anekdoot kuulsa minimalisti Philip Glassi kohta. Põhimõtteliselt võime me Philip Glassi siin asendada ka Steve Reichiga ja usun, et keegi ei pahandaks.

ETV näitas oma neljapäevaõhtuses muusikadokumentaalide sarjas portreefilmi „Phase to Face”( Steve Reich.Lähipilk loojasse”), milles tutvustati USA heliloojat Steve Reichi, üht minimalismile alusepanijat. Film algabki lähipilguga- meile antakse võimalus kogeda, kuidas Reich telefonikõnele vastab. Helilooja võtab filmi algusega üheaegselt vastu telefonikõne, milles talle teatatakse, et ta on võitnud Pulitzeri preemia. Võte toimub toas, milles Reich väidab end olevat peaaegu terve elu elanud. Ka Reichi muusika oma ruumilisuse, transi ja mikroskoopiliste nihetega on selline alati toas istuja muusika.

Filme võib teha erinevat moodi. Kultuurikanal Arte poolt toodetud film on valinud kõige igavama tee. Või tegelikult peaaegu kõige igavama. Helilooja räägib oma arenguloost- räägib, kuidas ta plaanis minna Harvardi ülikooli filosoofiat, kuid muusika ikka sellest soovist üle oli, räägib, kuidas teda mõjutasid Bach ja Charlie Parker ja kuidas selle kõige olulisema hoobi arenguloos andis John Coltrane’i modaaljazzi kuulamine, räägib, kuidas talle ei meeldinud tol ajal süvamuusikaringkondades valitsenud dodekafoonia ja keerulisuse kultus. Helilooja räägib ja tundub sellise easy tüübina. Temaga on lihtne suhestuda. Ta ei selgita omi asju maaniliselt, vaid annab kergeid viiteid. Reichi muusikagi on nagu kerge vihmasabin.

Igavus ei ole siinkohal ka negatiivne, vaid pigem positiivne hinnang. Niikuinii juhtub maailmas nii palju asju, et on hea, kui keegi hüsteeriat maha tõmbab. Kõige igavama filmi oleks saanud ehk isegi sedaviisi, et Reich olekski ainult rääkinud. Kuna tema toon oli rahulik, poleks hüsteeriat olnud üldse. Ja ikka oleks olnud väga huvitav.

Lahendusena oli igav ka edasine filmi käik. Õnneks telekanal Artel puudub vajadus publikunumbreid välja võluda ja mingeid vigureid teha. Saab teha asjalikke asju. Igavaid, kuid huvitavaid. Reich räägib, seejärel näidatakse teda proovis, antakse võimalusi kuulata fragmente ta paladest, tehakse seda ruttamata, lastes tähelepanul settida, võib-olla isegi fookusest välja minna jne.

Ka Reichi muusika on omamoodi igav, sest see põhineb rütmilistel kordsustel ja faasinihetel, mis tekitavad hüpnootilisi seisundeid. Nagu mainitud vihm, nagu kaugelt kostuv linn, nagu elu ise oma mikroskoopilistes ja korduvates avaldumisvormides jne.

Kord kuulsin Estonia kontserdisaalis teiste hulgas ka üht Reichi teost- millist, kahjuks küll ei mäleta. Inimesed istusid ja kuulasid nagu nad seda kontserdisaalis enamasti teevad- keskendunud ja pühalikud. Umbes nagu Bachi. Aga Reichi ei saa kuulata nagu Bachi. Reich on ikka peaaegu-tantsumuusika. Samas oleks Reichi järgi tantsida jällegi üsna uncool. Seda võiksid teha ainult tartlased oma metsikumatel hetkedel.

Igav ja asjakohane film, tekitas kergelt süvenenud seisundi.

Dokumentaalfilm

Steve Reich. Lähipilk loojasse. (Prantsusmaa 2009)

ETV eetris 24. septembril, kell 22:40, kordusena 25. septembril 14: 25