/nginx/o/2010/10/28/456553t1hafd8.jpg)
Linkin Park, Ameerika nu-metal- või niisama alternatiivrokkbänd on tegutsenud 1996. aastast ning nautinud üleilmset kuulsust 2000. aastast, kui ilm vallutati debüütalbumiga “Hybrid Theory”.
Linkin Park, “A Thousand Suns”
/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
29. oktoober 2010, 15:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu ilmunud viies stuudioalbum “A Thousand Suns” vastab enne selle ilmumist pillatud fraasidele, et Linkin Park avastab end uuesti, miksib varasemast rohkem stiile ja loob kontseptuaalse albumi.
Avaldada album, mille kõik lood moodustavad terviku, ühe laulu, kui soovite, ajal, kui suur osa muusikamüügist käib netist ühekaupa lugude allalaadimise teel, on julgustükk omaette. Sest kes see ikka ühe laulu hinna eest laeks alla 58 sekundit vältava mürafooni, mille taustal kõneleb aatomipommi isa Robert Oppenheimer? Omaette polegi sel miskit väärtust, kuid osana kogu kontseptsioonist on see igati omal kohal.
“A Thousand Suns” on kontseptuaalse albumina väga õnnestunud, professionaalne ja vaheldusrikas. Räppretsiteerimine, elektroonika, traadimuusika ja sekka ballaad (“Iridescent”) kõlavad voolavaks sügavamõtteliseks tervikuks.
Parimatel rämehetkedel kõlab Linkin Park kui vana hea Nine Inch Nails ja parimatel meloodilisematel hetkedel nagu Muse, aga otsest mahaviksimist ei maksa bändile süüks panna.
“A Thousand Suns” sisaldab nii tantsulist kraami (“The Catalyst” või “Burning In The Skies”) kui veidi tõsisemat andmist (“Blackout”). Kõik see viib kokku tundeni, mida võib tekitada tuhande päikese ilmumine taevasse. Inimese enda loodud (tuuma)päikeste tekitatud tunded on kõik esindatud kuni selleni, et plaadi lõpus kõlab pateetiline ja akustiline metal-ballaad “The Messenger” naturaalkitarri, klaveri ja käheda lauluhääle kohustuslikus ja tüütuseni leierdatud koosluses. Lugu oli ilmselt mõeldud kenasti ja südamesse minevalt, kuid tulemus on kahjuks nagu Bon Jovil selle sõna kõige halvemas mõttes.
Jäänuks see viimane lugu olemata, olnuks tulemus suurepärane, aga nii otsene tulemasinakiigutamise laul viib hinde alla. Kokkuvõttes on “A Thousand Suns” siiski hea ja läbi mõeldud ning üsna ootamatu album Linkin Parki meestelt, kellele täiskasvanuks saamine on tõesti kasuks tulnud.