Intervjuu/ Daniel Viinalass: kui patareid on tühjad, siis on mul vaja oma naise hellust ja hoolt

«Supilinna salaselts» esilinastus. Daniel Levi abikaasa Eleriga Foto: Viktor Burkivski

Daniel Viinalass on noormees, kes tõusis Eesti muusika orbiidile äkki ja pauguga. Daniel osales koos enda bändiga Eesti Laulu konkursil, kust ta leidis kiiresti tee paljude nooremate ja vanemate eestlaste südametesse. Paljudele jättis laulukonkursil sügava mulje just Danieli vahetu olek ja temast kiirgav energia. Kuidas Danielil pärast lauluvõistlust läinud on ning kust tuleb noore muusiku energia ja vitaalsus?

Pärast Eesti Laulu finaali on sul kindlasti tegus aeg olnud. Mida põnevat sa suvel ette võtsid? 

Meil oli bändiga nii kiire, et suve nagu polnudki. Aga see oli hästi nauditav, kuna muusika, mida me teeme ja kontsertide andmine – me lihtsalt naudime seda nii hullult. Suvi oli täis bändiga ringi trippimist ja samas saime võtta ka aega perekonnaga koos olemiseks. Oli ka spontaanseid asju, näiteks mõtlesime, et läheme kaheks päevaks Tartusse ja jäime hoopis pooleteiseks nädalaks. Kihvt oli!

Seega bändiga läheb hästi?

Bändiga läheb hästi jah. Ühte asja me õppisime, et kunagi ei tohi suvel ilusa ilmaga looduses üritada lugusid kirjutada. Sõitsime nädalaks minema ja lootsime, et nüüd kirjutame portsu häid lugusid, kuid reaalsus oli see, et olime terve nädala lihtsalt järve ääres ja keegi ei liigutanud lillegi. Seda õppisime küll, et neid asju peab talvel tegema.

Foto: Kaupo Kikkas

Kuidas jõudsid laulmise ja muusika juurde?

Ma ei saa öelda, et ma oleks kuidagi laulmise juurde jõudnud. Pigem on laulmine ja muusika olnud alati loomulik osa minu elust. Mäletan, et lapsepõlves laulsime koos perega. On olnud muusikaga seotud etappe elus, kus ma hakkasin mingit instrumenti mängima, läksin muusikakooli või hakkasin lugusid kirjutama, kuid muusika on siiski olnud alati osa minu elust.

Kuidas sa professionaalse muusiku elukutse juurde jõudsid?

Mul polnud tegelikult kavatsust kuhugi otseselt jõuda või tuntust koguda. See pole siiani prioriteet, vaid töö vili. Minu jaoks on tuntus pigem kõrvalnähtus.

Mida uut toob sinu jaoks sügis?

Me kolime naisega näiteks sada meetrit edasi... See on väga suur muutus. (Naerab.) Sel sügisel saan tegelikult esimest korda rohkem muusikale keskenduda. Siiani olen žongleerinud saja erineva asjaga. Olen näiteks vabakutselisena kujundustöid teinud – õppisin ise graafilist disaini – ja aidanud kaasa kristlikule noortetööle.

Korraldame bändiga tuure ja mõtleme, kuidas mingit laulu salvestada. Näiteks tahame oktoobri alguses Tallinna kammerorkestriga ühe loo salvestada ja plaanis on veel elutubade kontserttuur: sõidame ringi Eestis, Lätis ja Soomes ning teeme elutubade kontserte.

Milline näeb välja sinu tavaline päev? Kas sul on oma kindel rutiin?

Üks asi on küll kindel – mitte miski pole kindel. Mulle meeldib, et ma saan kujundada oma nädala vastavalt vajadusele, tegeleda erinevate projektidega. Nüüd läksin just Uuno raadiosse reedeti hommikusaadet tegema. See on küll üle pika aja konkreetne asi, kuhu ma pean kindlal ajal jõudma. Aga see on lahe, naudin seda täiega.

Foto: Raadio Uuno

Kui keeruline on sinu jaoks vara tõusta?

Kui on eesmärk, siis pole üldse raske. Aga kui otseselt midagi plaanis pole, siis sihitult vara ärkamine tundub mu jaoks jabur. Võib öelda, et vabal päeval kell seitse ma just tihti ei ärka.

Ilmselt paljusid inimesi huvitab see, kust tuleb sinu (eestlase kohta võib-olla ebaharilik) energilisus ja vitaalsus?

Raske on öelda, sest see on midagi, mis on osa minust, ma pole seda kunstlikult tekitanud. Meid kõiki kujundavad ju lapsepõlv, kultuuriruum ja perekond. Mina kasvasin kuni 8. eluaastani USAs ja ma ei ütleks, et seal on inimesed väga elavad ja siin mitte. Ma arvan, et mind on mõjutanud armastavad vanemad ja see, et ma ei karda olla mina ise. Olen õppinud väärtustama ja hindama seda, kelleks ma olen loodud.

Kas tunned ka mõnikord, et patareid on täiesti tühjad ja jaks otsas? Kuidas või kust saad energiat?

Kahtlemata on see inimlik olla vahel kurnatud ja mul juhtub seda päris tihti. Kui patareid on tühjad, siis on mul vaja oma naise hellust ja hoolt. Öeldakse, et kui mehed on haiged, siis muutuvad nad hästi hädisteks ja minuga on samamoodi. Olen inimeste inimene ja saan energiat teistelt inimestelt.

Kas ja kuidas valmistud peagi saabuvaks pimedaks ajaks? Kas jälgid mingil moel enda toitumist ja üldist elustiili?

Jaa, täiega. Ülikoolis oli selline eluetapp, mil ma olin päev läbi arvuti taga ja toitumist ei jälginud. Sel ajal hakkas enesetunne ja ka tervis käest minema. Tundsin, et nii halb on olla. Hakkasin regulaarselt trennis käima, jälgima ja lugema päevast kaloraaži. Rohkem vett hakkasin samuti jooma, aga päris maitsetu vee sõber ma pole. Lemmikuks sai Vitamineral, millel on ka mõnus maitse. Kokkuvõttes tundsin, et energiat on rohkem ja et loon parema keskkonna oma kehale. Meile antud keha on kingitus ja me kas rikume selle ise ära mingi sodiga või käitume mõistlikult. Ma pole mingi dieedivend ja söön kõike, aga söön väikseid koguseid ja olen aktiivne.

Kas sul on oma lemmik spordiala, millega sulle meeldib tegeleda?

Ma olen nii püsimatu, need vahetuvad ruttu. Eelmisel suvel oli lemmikspordialaks lauatennis. Terve suve olime Tartus ja mängisime, seal on need välilauad. Nii äge oli saada uusi tuttavaid. Oli niiöelda pinksilauarahvas. See suvi olen palju discgolfi käinud mängimas. Kusjuures pärast seda intervjuud lähen ka mängima.

Sind jälgivad ja sa oled eeskujuks paljudele noortele. Milliseid soovitusi sa neile oma elu eesmärkide ja sihtide seadmiseks annaksid?

Iga inimene on loodud unikaalse meistriteosena. Kõige suurem katastroof on see, kui kõik püüavad olla täpselt ühesugused. Armasta iseennast ja ole uhke. Naudi, et sa oled teistest erinev. Ma arvan, et erinevus rikastab.

Mis on hetkel see üks ja ainus, millele oma energia suunad?

Mu naine Eleri. Ma olen näinud ja kogenud seda, et kui üldse millessegi investeerida, on need inimsuhted. Kui ma oma elu jooksul ainult teda armastaks, siis see oleks hästi elatud elu.

Foto: paparatso

Mis on hetkel su suurim väljakutse?

Vahepeal leian, et ma keskendun liiga palju iseendale ja enda asjadele. Mulle pakub rohkem rõõmu teiste aitamine ja väljakutse on leida piisavalt aega lähedastele. Kõik muud asjad elus on lõpuks suhete kõrval nii tähtsusetud. Ilma nendeta on kõik asjad niiöelda maitsetud.

Mida Eesti ja eestlase juures hindad? Miks on siin tore elada?

Autentsust. Ma olen tajunud, et eestlane ütleb välja, kui talle keegi ei meeldi. USAs läheb pool elu, et aru saada, kas keegi on su sõber või ei: mida ta tegelikult mõtleb ja kas ta päriselt ka tahab teada, kuidas mul läheb. Eestlased otsivad sügavamat kontakti.

Lemmik artist: Michael Jackson

Lemmiksöök: Hiina köök

Lemmikjook: Vitamineral Water

Lemmikvärv: Laimiroheline ja hall

Lemmikriik, kus puhata: Itaalia

Lemmikriietus: T-särk ja lõhkised teksad / smart ülikond

Lemmikraamat: Meeldib lehitseda raamatut Banksy teostest

Lemmikspordiala: Muutub pidevalt