/nginx/o/2015/09/21/4512663t1h2f62.jpg)
Euroopas endale nime tegev Kohila Võrkpalliklubi naiskond koosneb hakkajatest võrkpallitüdrukutest, kes on sellesse alasse pannud oma hinge. Katleen Kanguri jõudmine võrkpallini on pigem asjade loomulik käik, sest selle pallimängu ja naiskonnaga on tihedalt seotud ka tema ema Ingrid Kangur.
/nginx/o/2015/09/21/4512661t1hf77e.jpg)
Katleen, Sina oledki vist võrkpallurite perest pärit?
Jah, võrkpallini jõudsin ma ema kaudu. Tema hakkas lastega tegelema, käis võistlustel ja haaras mindki kaasa. Intensiivselt hakkasin trenni tegema alles 6. klassis, varem tegelesin võistlustantsuga.
Ma täpselt ei mäleta, kuidas see üleminek ühelt alalt teisele toimus, kuid eredalt on meeles see, kui kaalusin võrkpalli ja tantsu plusse ja miinuseid, siis väga suureks plussiks ostusid paaristurniirid. Paaristurniirid on mu lemmikud, saab rabeleda ja võidelda iga punkti eest ning on vahelduseks suurel väljakul mängimisele.
Kas võrkpallur peab olema pikk või pole see oluline?
Leian, et pikkus on eeliseks. Pikkadel mängijatetel on võimalik palli ära lüüa palju kõrgemalt kui lühematel mängijatel, seega on neid keerulisem blokeerida. Lühematel mängijatel on vaja paremat hüppevõimet (kui nad on ründemängijad), et püsida konkurentsis pikematega. Lühem mängija on väga suure tõenäosusega libero ehk kaitsemängija. Igal positsioonil loevad rohkem oskused, kiirus ja mängu lugemine kui lihtsalt pikk olemine.
Kui pühendunud peab olema tippsportlane? Kas selle tõttu tuleb ka millestki ilma jääda?
Sport nõuab väga palju aega ja pühendumist, mis tõttu on ära jäänud erinevad klassireisid, sünnipäevad ja muud tähtpäevad. Aga ma ei tunne, et ma oleks miskit kaotanud. Olen oma aja pühendanud asjale, mida armastan. Ning ühiselt veedetud trenn ja võistlusaeg koos naiskonnaga on igati vahva ja meeldejääv.
Võrkpall on minu elus väga tähtsal kohal. Eriti suur muutus toimus, kui läksin peale 8. klassi Audentese Spordikooli. Lisaks sellele, et mängin naiskonnas, õpin ka Tallinna Ülikoolis kehakultuuri erialal. Tulevikus tahaksin kindlasti olla treener, mulle meeldib väga lastega tegeleda ja neid õpetada. Kuigi treeneri töö on väga raske ja aeganõudev, on nii tore näha oma töö tulemusi laste pealt ning see kõik motiveerib edasi töötama.
/nginx/o/2015/09/21/4512665t1h1d50.jpg)
Mida kujutab endast teie naiskond?
Minu arvates on meie naiskonnas koos väga vahvad ja lahedad noored. Lisaks sellele, et meil on koos tore ja naljakas, on sel aastal meil ka tõsine keelekoolitus. Kateryna räägib ainult vene keelt, seega kui tahame temaga suhelda, siis tulebki pöörduda tema poole vene keeles (kuna mulle meeldib väga vene keel, valmistab heameelt võimalus uusi sõnu õppida ja üleüldse suhelda vene keeles). Naiskonna noorim liige Nea on soomlane, kellega suhtleme inglise keeles. Tegelikult nad mõlemad oskavad ka eesti keelt, aga kui palju nad mõistavad, seda me ei tea.
Treenerid on väga tähtsal kohal naiskonnas. Ingrid teeb väga suure eeltöö, et naiskond saaks üldse eksisteerida ja Peeter teeb kõik, et naiskond oleks võimalikult heas vormis ja et kõik platsil sujuks.
Kohila võrkpalliklubi on minu koduklubi. Tõeline rõõm on jätkata Kohila naiskonna ridades ja esindada Kohilat nii naiste meistriliigas, Balti liigas kui ka Cev Cupil, mis on paremuselt teine turniir Euroopas.
Meil on naiskonnas kaks liberot ja mõlemad on treenerite tütred. Minu meelest selline kokkusattumus on eriti vahva.
Keda pead suurimaks innustajaks oma sportlasekarjääris?
Kõige suurem tänuavaldus on Ingridile, kelle suure töö ja vaevaga üldse on loodud Kohilasse naiskond ja eriti suurt head meelt valmistavad abivalmid lapsevanemad, noored ning naiskonna toetajad. Mulle meeldib ka see, et naiskonna mõtteks on olla meie noortele eeskujuks ning tuua neile koju kätte võimalus näha võrkpalli ka tipptasemel. Ja ehk on neile eesmärgiks jõuda nii kaugele, et olla ise tulevikus tipptasemel mängija.
Jüri Kukk